Küsimus pealkirjas on tegelikult üks primitiivsemaid võimalikest… Kuidas võidelda kuritegevusega või kust sellega üldse alustada, kui suur osa ühiskonnast on valitseva olukorraga leppinud… ja isegi politseinikud oma isikliku kasu nimel süsteemiga kokku sulanud? Kas eliidil ehk “südametunnistusega inimestel” on õigus korrakaitseorganitelt tulemusi nõuda, anda neile vabad käed ning piiramatu tulejõud? Ja hiljem nende töömeetodeid kritiseerida? “Tropa de Elite” ei paku neile küsimustele vastuseid, vaid lihtsalt esitab need efektse liikuva pildi saatel.

mc_cidinho_doca_-_morro_do_dende

Film viib vaataja Rio de Janiero armetusse eeslinna (favela), ühte mitmesajast omasugusest. Tegevus toimub 1997. aastal, kui Brasiiliat külastab paavst Johannes Paulus II, kes plaanib peatuda ohtliku piirkonna vahetus läheduses. Võimud otsustavad, et ebaturvaline slumm on vaja saastast puhastada - ainus, kes sellise tööga hakkama saab, on BOPE (Batalhão de Operações Policiais Especiais) - Rio de Janeiros tegutsev sõjaväepolitsei eliitrühm, mille logo ehib noaga läbi torgatud inimese pealuu.

Lugu tuuakse meieni BOPE kapten Nascimento suu läbi - tööst tüdinud ja stressi all kannatav mees tahab rühmast lahkuda ning oma naise ja väikese pojaga rahulikumat elu nautida. Enne lahkumisavalduse rahuldamist tuleb leida endale vääriline järglane. Võimalike kandidaatide seas on ka kaks lapsepõlvesõpra - Neto (Caio Junqueira) ja André Matias (André Ramiro), noored ja (veel) õilsate ideaalide ja eesmärkidega politseinikud. Selle filmi puhul ei olegi täpne tegevuspaik, aeg ja tegelased tähtsad, sest asjaosaliste sõnul (film põhineb kahe endise BOPE ohvitseri mälestustel) ei ole olukord kümne aastaga karvavõrdki muutunud.

missão dada é missão cumprida - ülesanne antud - ülesanne sooritatud

Kellele meeldisid “Cidade de Deus” (Jumalate linn) ja “Carandiru”, peaksid rahul olema ka selle filmiga. Erinev on vaid vaatenurk ja sõnumi sügavus. Aga kui FILMID jagavad nad väga palju sarnaseid jooni: piisavalt värvi ja pimedust, käsikaameraga ülesvõetud pilt. Õiget meeleolu aitab luua tegevust toetav muusika. Keskkond see sama masendav julmuse ja korruptsiooni maailm, taust ja tausta täitvad inimesed eksisteerivad ka reaalselt; lugu on jaotatud peatükkideks ja vaatajat juhatab läbi filmi kaadritagune hääl - kohati võib tekkida dokumentaalfilmi tunne. Eriti “Tropa de Elite” puhul. Kusjuures režissöör José Padilha esialgne plaan oligi teha üks korralik dokk, kuid arusaadavatel põhjustel ei tulnud sellest suurt midagi välja.

Filmi on saatnud suur kõmu, kuna lekkis mitu kuud enne ametlikku esilinastust ja jõudis selle ajaga massiliselt levida. Lõpuks kinno jõudes sai temast ikkagi Brasiilia viimaste aastate vaadatuim linateos. Režissööri sõnul oli tema peamine soov pakkuda hirmutavat pilti igast otsast logisevast ühiskonnast ja erilise põhjalikkusega tutvustada BOPE üksuses valitsevat mõttemaailma ja nende poolt korda saadetud koletuid tegusid. Film pidi näitama, et “praeguste reeglitega mängides ei võida keegi” ja algatama asjaliku diskussiooni …

ülekuulamine à la BOPE

Mul on raske öelda, kas José Padilha valetab või oli ta tõesti niivõrd naiivne. Tulemus oli (minu arust ootuspäraselt) sootuks teine - osade inimeste silmis tõusis BOPE ebajumala ja rahvuskangelase staatusesse: eriüksuse musta vormi koopiate müügist on kujunenud suur äri, lapsed mängivad kilekottidega oma kaaslasi lämmatades “ülekuulamist”. Teised on politseist veelgi enam eemaldunud ja allunud täielikult narkojõukude poolt slummides loodud reeglitele. Rikkad süüdistavad vaeseid ja vaesed rikkaid…
Ma ei tugine ainult netist loetule, vaid hea tuttava muljetele otse kohapealt. Selles suhtes kergelt ebaõnnestunud projekt. Aga samas hea näide, milline mõju võib ühel filmil ühiskonnale olla.

Filmijutt kujunes hoopis mingiks sotsiaalteaduslikuks heietuseks, aga mis teha - selline film lihtsalt…

Repliigi korras mainin veel, et natuke rohkem kui nädal aega tagasi võitis “Tropa de Elite” Berliini filmifestivalil Kuldkaru ehk parima filmi auhinna.
Väga tugeva sõnumiga film.

9/10

Eliitrühm - Tropa de Elite (2007)
R: José Padilha
N: Wagner Moura, Caio Junqueira, André Ramiro
118 min

Oscar on filmiauhindade kuningas. Igasugused naljamehed võivad arvata, mida tahavad. Reaalselt on Oscarite konkurentideks Kuldgloobused (Golden Globe), mida jagavad ca. 90 Hollywoodis elavat ajakirjanikku. Inglise filmiauhinnad (BAFTA), mida veavad noh… inglased… Ja lisaks mõned festivalid - Cannes, Veneetsia, Berliin, Toronto ja teised - mille põhikategooria auhinnad jagab reeglina välja 6-12 inimesest koosnev žürii. Kust nad ilmuvad või mille järgi täpselt paika pannakse ei tea päris täpselt keegi.
Ärge saage valesti aru. Väga tore, et erinevad seltskonnad auhindu jagavad - filmid ja filmitegemine ainult võidavad sellest. Aga Oscarid oma mitmetuhandepealise žüriiga on neist lihtsalt nii palju üle… koosnedes inimestest, kellel kõigil suured teened filmikunsti arengu ees, neist märkimisväärne osa ise Oscariga auhinnatud geeniused. Pärit umbes 40 eri riigist üle maailma (tõsi - suur enamus siiski USA-st)

Minu arvates on Oscarid oma tõelise küpsuse saavutanud alles paari viimase aasta jooksul. “Teiste elu” (Das Leben der Anderen) võitu parima võõrkeelse filmi kategoorias eelmisel aastal pean üheks selle märgiks. No NII lihtne oleks auhind “Paani labürindile” (El Laberinto del fauno) anda. Loomulikult on “Paani labürint” hea film ja maitsed on erinevad, aga minu jaoks on juba positiivne ka teadmine, et seda filmi üldse nii palju (võiduks piisav hulk) hindajaid vaatamas käis ja mõistis.
Üks viga Oscaril siiski on ja vaevalt, et ta sellest kunagi lahti saab. Liiga suur ninnu-nännu-faktor filmide hindamisel - oi, tema alles eelmisel aastal sai, aga näe, temal pole ühtegi; oi kui noor ta on, oi kui vana ta on jne. Või siis pull, mis toimus Sõrmuste Isanda triloogia ümber… Minu soov oleks, et Oscarid võidaks need, kes seda konkreetsel aastal kõige rohkem väärt olid.

Möödunud filmiaasta oli haruldaselt hea ja viljakas (kusjuures mitteingliskeelse maailma panus jäi väga lahjaks - ja isegi need vähesed edukad teosed on sündinud koostöös Suurbritannia või USA filmitegijatega) Loodame, et see ei muutu traditsiooniks.
Ja ise olen vaadanud rohkem filme kui kunagi varem - enamus neist küll viimase kolme kuu jooksul. Suurepärane valik kodumaal (kummardus Forum Cinemale ja ilmekas noogutus Pöffile), lisaks paar tükki üle lahe ja mõned kättesaamatud piraadina internetimerel.

Tagasi Oscarite juurde. Kui järgmisel aastal samal ajal surnud ei ole, võiks aktiivsed filmiblogijad ja muud “filmimölisejad” (no vähemalt 10 tahaks ikka kokku saada) valida eri kategooriate nominantide seast OMA lemmikud (just nimelt tema arvates parimad filmid ja filmitegijad, MITTE tõenäolised võitjad)
Tahaks loota, et eesti filmihuviliste üldvõitjad tulevad reaalsete oscarivõitjatega väga sarnased. Ergo - me oleks samaväärsed akadeemia filmigeeniustega…
Sellel aastal on oma võitjad osaliselt teatanud vaid “Film, sport ja muusika”. Äkki järgmine aasta tuleb rohkem ja põhjalikumalt.

Minu selle aasta lemmikud rasvaselt:

FILM
“Lepitus”
“Juno”
“Michael Clayton”
“Ei ole maad vanadele meestele”
“Veri hakkab voolama”

MEESPEAOSA
George Clooney (”Michael Clayton”)
Daniel Day-Lewis (”Veri hakkab voolama”)
Johnny Depp (”Sweeney Todd”)
Tommy Lee Jones (”Eela orus”)
Viggo Mortensen (”Lubadused idast”)

MEESKÕRVALOSA
Casey Affleck (”Jesse Jamesi tapmine argpüks Robert Fordi käe läbi”)
Javier Bardem (”Ei ole maad vanadele meestele”)
Hal Holbrook (”Into the Wild”)
Philip Seymour Hoffman (”Charlie Wilsoni sõda”)
Tom Wilkinson (”Michael Clayton”)

NAISPEAOSA
Cate Blanchett (”Elizabeth: Kuldajastu”)
Julie Christie (”Away from Her”)
Marion Cotillard (”Edith Piaf - elusse armunud”)
Laura Linney (”Perekond Savage”)
Ellen Page (”Juno”)

NAISKÕRVALOSA
Cate Blanchett (”I’m Not There”)
Ruby Dee in (”Ameerika gangster”)
Saoirse Ronan (”Lepitus”)
Amy Ryan (”Kui lapsuke kaob…”)
Tilda Swinton (”Michael Clayton”)

LAVASTAJA
Paul Thomas Anderson - “Veri hakkab voolama”
Ethan Coen & Joel Coen - “Ei ole maad vanadele meestele”
Tony Gilroy - “Michael Clayton”
Jason Reitman - “Juno”
Julian Schnabel - “Tuukrikell ja liblikas”

ORIGINAALSTSENAARIUM
Brad Bird - “Ratatouille”
Diablo Cody - “Juno”
Tony Gilroy - “Michael Clayton”
Tamara Jenkins - “Perekond Savage”
Nancy Oliver - “Lars and the Real Girl”

MUGANDATUD STSENAARIUM
Paul Thomas Anderson - “Veri hakkab voolama”
Ethan & Joel Coen - “Ei ole maad vanadele meestele”
Christopher Hampton - “Lepitus”
Ronald Harwood - “Tuukrikell ja liblikas”
Sarah Polley - “Away from Her”

ANIMATSIOON
“Persepolis”
“Ratatouille”
“Metsikud lained”

VÕÕRKEELNE FILM
“Beaufort” - Iisrael
“The Counterfeiters” - Austria
“Katyn,” - Poola
“Mongol” - Kasahstan
“12″ - Venemaa

KUNSTNIKUTÖÖ
“Ameerika gangster”
“Lepitus”
“Kuldne kompass”
“Sweeney Todd”
“Veri hakkab voolama”

OPERAATORITÖÖ
“Jesse Jamesi tapmine argpüks Robert Fordi käe läbi”
“Lepitus”
“Tuukrikell ja liblikas”
“Ei ole maad vanadele meestele”
“Veri hakkab voolama”

DOKUMENTAALFILM
“No End in Sight”
“Operation Homecoming: Writing the Wartime Experience”
“Sicko”
“Taxi to the Dark Side”
“War/Dance”

LÜHIANIMATSIOON
“I Met the Walrus”
“Madame Tutli-Putli”
“Pigeons Go to Heaven”
“My Love”
“Peter & the Wolf”

LÜHIFILM
“At Night”
“Il Supplente”
“Le Mozart des Pickpockets”
“Tanghi Argentini”
“The Tonto Woman”

ERIEFEKTID
“Kuldne kompass”
“Kariibi mere piraadid: Maailma lõpus”
“Transformerid”

KOSTÜÜMID
“Across the Universe”
“Lepitus”
“Elizabeth: Kuldajastu”
“Edith Piaf - elusse armunud”
“Sweeney Todd”

LÜHIDOKUMENTAAL
“Freeheld”
“La Corona (The Crown)”
“Salim Baba”
“Sari’s Mother”

MONTAAŽ
“Bourne’i ultimaatum”
“Tuukrikell ja liblikas”
“Into the Wild”
“Ei ole maad vanadele meestele”
“Veri hakkab voolama”

HELI
“Bourne’i ultimaatum”
“Ei ole maad vanadele meestele”
“Ratatouille”
“3:10 Yumasse”
“Transformerid”

HELIMONTAAŽ
“Bourne’i ultimaatum”
“Ei ole maad vanadele meestele”
“Ratatouille”
“Veri hakkab voolama”
“Transformerid”

FILMIMUUSIKA
“Lepitus”
“Lohelennutaja”
“Michael Clayton”
“Ratatouille”
“3:10 Yumasse”

FILMILAUL
“Falling Slowly” filmist “Ükskord”
“Happy Working Song” filmist “Nõiutud”
“Raise It Up” filmist “August Rush”
“So Close” filmist “Nõiutud”
“That’s How You Know” filmist “Nõiutud”

JUMESTUS
“Edith Piaf - elusse armunud”
“Norbit”
“Kariibi mere piraadid: Maailma lõpus”

Jah, nägite õigesti - “Ei ole maad vanadele meestele” saab minult ühe Oscari… ja seegi tänu ühe mehe individuaalsele meisterlikkusele. No mis teha…
Dokk ning lühidokk,-animatsioon ja -film jäid välja andmata, kuna ei ole piisavalt (või üldse) näinud.
Kategooriad, milles määrasin võitja kerge südamega olid: parim film, lavastaja, meespeaosa, parim animatsioon ja parim filmilaul.
Jääme ootama.

“Your heart rate and breathing are higher than normal for a woman of your age, Sarah - Gee, ya think?”

Ei hakka seda filmiPURKi toppima - lihtsalt väike infonupp, äkki keegi magas maha. Pühapäeval, 17. veebruaril lasi NBC eetrisse kultusseriaali “Knight Rider” (eesti keeles “Ritari Ässä”) nn. backdoor piloti. “Backdoor pilot” on teoorias täispikk (ka eraldi toimiv) film, millest võib välja kasvada seriaal… Konkreetne ligi pooleteisttunnine käkk iseseisvalt päris kindlasti hakkama ei saa, küll aga sobiks ideaalselt ühe tobeda seriaali sissejuhatavaks osaks.
Uus KITT (Ford Mustang GT500KR) räägib Val Kilmeri häälega, sõidab tavalistel teedel üle 300 km/h, oskab värvi ja kuju muuta, tal on ligipääs kõikidele turvakaameratele-andmebaasidele ja megasuperkiire netiühendus! Aga kui arvuti mingil põhjusel välja lülituma peaks, on auto täiesti kaitsetu ja suvaline jorss võib soovi korral rusikaga akna sisse lüüa…
Mike upub kohe-kohe naiste sisse ära
Autot juhib 23-aastane endine sõjaväelane Mike Tracer [pildil] (keda mängib modell Justin Bruening). KITTi looja tütar Sarah Graiman on ta pruut (keda mängib modell Deanna Russo) - üks maailm juhtivteadlastest nanotehnoloogia ja tehisintellekti alal, aga tegelikult loll nagu lammas. KITTi meeskonnal on sideisik FBI-s, kes hommikuti surfab ja eelmisel õhtul kuskilt üles korjatud blondiini tööle minnes oma voodisse vedelama jätab. Ja pange nüüd hästi tähele: nii blondiin voodis kui FBI agent on naised! Ojaaa…
Ahjaa, lõpus “tuleb välja”, et vana Michael Knight on uue autojuhi isa - seega kerge boonusena ekraanil ärajoodud hääle ja näoga David Hasselhoff. Viimased 20 sekundit olid täitsa OK (ei, mitte lõputiitrid)

Jäi natuke segaseks, mida tähendas alguskaadrites ekraanil vilkunud “+14″ - ilmselt üle 14-aastastele vaatamine keelatud vms…

Kurat kui mõttetu postitus

“There Will Be Blood” on üks neist teostest, mis aitab defineerida filmikunsti. Ja Daniel Day-Lewis näitab, mida näitlemine tegelikult tähendab. Tema tegelaskuju - härra Daniel Plainview, kunagine kullakaevur, nüüd mõjuvõimas naftapuurija rändab koos oma kasupoja H.W.-ga (Dillon Freasier) üle laia ameerikamaa, otsib naftamaardlaid ja ostab üles nende peal laiuvaid maid. Lisaks suurepärasele tehnilisele teostusele ja põnevatele tegelaskujudele pakutakse meile ülevaatlik pildike naftatööstuse tormilisest arengust ja puurijate raskest elust 20. sajandi alguse Ameerikas.

Režissöör Paul Thomas Anderson tõestab, et ka ilma spetsiaalse kraadita (ette näidata üks semester filmikooli ja eksmatt) saab väga häid filme teha.

Ladies and gentlemen… I’ve traveled over half our state to be here tonight. I couldn’t get away sooner because my new well was coming in at Coyote Hills and I had to see about it. That well is now flowing at two thousand barrels and it’s paying me an income of five thousand dollars a week. I have two others drilling and I have sixteen producing at Antelope. So, ladies and gentlemen… if I say I’m an oil man you will agreeDaniel Plainview

Loodud kujud olid tõeliselt nauditavad. Vaatajale ei olnud midagi kindlat ette öeldud, tähtsamad tegelaskujud jäid filmi viimaste kaadriteni salapärasteks ja lõpuni lahti seletamata. Kuidas ja millal muutus Plainview selleks, kes ta oli (või oli ta selline algusest peale?)… Kas viimased sõnad pojale olid tõsi või solvunud armastava isa valulik reaktsioon? Kas isa Eli Sunday (Paul Dano) oli tõeline usuHULL või lihtsalt HULL võimu ja raha järele?
Prooviti julgelt erinevaid võtteid - näiteks stseenid “hõljuva” kaameraga, üheainsa kaameraga filmitud pikk katkematu taaskohtumine jne. Või 12 minutit pikk lõik, mis annab edasi kogu vajaliku info viimase 12 aasta sündustest… ilma ühegi sõnata, kasutades ainult pildikeelt. Ei midagi üleliigset - ideaalne sissejuhatus.

perepilt

Mis mulle isiklikult eriti meeltmööda - filmis ei koonerdatud muusikaga ja ei raisatud valgust. Veel kümmekond aastat tagasi oleks see võinud endaga kaasa tuua filmihuviliste ja kriitikute pahameele. (Muusika ei tohi filmist üle mängida, muusika ei tohi ehmatada! Pilt peab olema selge ja värvid erksad!) Need valikud olid (vähemalt seekord) 100% õiged. Jonny Greenwoodi (Radiohead!) kaeblikud viiulihelid trööstitul kõrbemaastikul, erksad tšellod saateks põlevate silmadega ärihoos Plainview tegemistel, segaduse ja mäsu ajal lisanduvad löökriistad… Kirsiks tordi peal meie oma Arvo Pärdi “Fratres”, mis toetas filmi ühte kõige võimsamat lõiku.

Do you think God is going to come down here and save you for being stupid? He doesn’t save stupid people, Abel.Eli Sunday

Näitlejate töö arvustamiseks ei ole mõtet sõnu raisata - kõik olid ilmselgelt hingega asja juures, mõjusid värskete ja ehedatena. Daniel Day-Lewis VÕIDAB Oscari, Paul Dano oleks vabalt võinud olla kõrvalosa nominantide nimistus.

Suure ekraani ja valju heli film. Ainult nii saab täielikult nautida läbilõikavat muusikat ning tulemöllu müra ja sellele järgnevat vaikust; pimedust ja tukslevaid veresooni Daniel Plainview laubal.

10/10

There Will Be Blood - Veri hakkab voolama (2007)
R: Paul Thomas Anderson
N: Daniel Day-Lewis, Paul Dano, Dillon Freasier
158 min

Saatuse tahtel saab esimeseks filmiks purgis “Collateral - Ohtlik reisija” (2004). Mäletan, et kunagi oli kindel plaan seda teost esimesel võimalusel kaema minna, aga ilmselt tuli siis midagi vahele. Ausalt öeldes olin unustanud, et selline film üldse olemas on. Siinkohal meeldetuletuse eest tänusõnad TV3-le.

Lugu ise lihtne - Los Angelesis töötav taksjuht Max (Jamie Foxx) sõidutab inimesi nagu ikka, kuni ühel hetkel istub autosse naeratav hallipäine mees (Tom Cruise). Üsna pea selgub, et stiilses ülikonnas naeratav mees on tegelikult külmavereline palgamõrvar ja Maxist saab sel ööl tema isiklik sohver. Ebaõnn, mis muud.

Filmi vaadates kujutasin ette, kuivõrd närvi see teatud inimesed võib ajada. Esimese asjana peale lõputiitreid läksin IMDB lehele, lõin lahti kasutajate kommentaarid (Hated It)… ja ma ei pidanud pettuma. “Miks palgamõrvar taksoga sõidab?”, “Kuidas ta just selle naise peale võttis?” ja samas vaimus mitu lehekülge edasi. No tule taevas appi - see lihtsalt ei olnud “selline” film ju. Ja väga hea, et ei olnud. Oli hoopis kaks tundi mõnusat meelelahutust - ühtlase vooluga, takerdusteta film. Peaosalised said oma rollidega väga kenasti hakkama ja lõid täiesti unikaalsed, usaldusväärsed tegelaskujud. Selliste kergemat sorti filmide puhul langetakse tihti mingitesse tuttavatesse žabloonidesse või äratatakse ellu oma varasemaid ekraaninäod - õnneks suudeti seda vältida.

Eraldi teema on filmi tehniline teostus. Tegemist nimelt ühe esimese suurprojektiga, mis üles võetud digitaalse HD kaameraga. Konkreetne mudel - Thomson Viper FilmStream. Sama kaamerat (kerget modifikatsiooni) on kasutatud näiteks ka Miami Vice’i uusversiooni ja Gloverfiledi mõnede tänavastseenide salvestamiseks. Minu arust on tulemus väga kena - väga “päris”.

teel oma uut kuritegu sooritama

Režissöör Michael Manni, operaatorite Dion Beebe (Miami Vice, Equilibrium) ja Paul Cameroni (Deja Vu, Man on Fire) ning monteerijate Jim Milleri ja Paul Rubelli ühistöö tulemus on muljetavaldav. Kaameranurgad, kaadrivahetused ja üleminekud on suurepärased. Eriti tasub tähelepanu pöörata stseenidele taksos - kaamerate tööle auto sees ja selle ümber. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt väga suure hoolega tehtud - puhas filmikooli loengumaterjal - erinevad nominatsioonid montaaži ja operaatoriöö kategooriates näitavad, et ma ei ole oma arvamusega üksi. Samal ajal on sisse lipsanud üllatavalt palju ebakõlasid kaadrite vahel - kohati kraapis minu sisemisel perfektsionistil silma (nende lohakuste eest sümboolsed pool punkti maha)

7/10

Collateral - Ohtlik reisija (2004)
R: Michael Mann
N: Tom Cruise, Jamie Foxx, Jada Pinkett Smith, Mark Ruffalo
120 min

Tere tulemast - “film PURGIS” läks käima. Ja jääb käima seniks, kuni mul aega ja tahtmist jätkub. Räägin filmidest ja nende kõrvalproduktidest… ja oma suhetest nendega.

Algus. Kõnealuse blogi sünd on mõnes mõttes tööõnnetus. Tahtsin proovida, kui kiiresti suudan mingi suvalise blogi/portaali kujunduse luua. Eksperiment ebaõnnestus, sest alustasin liiga kaugelt - võtsin põhjaks Wordpressi default’i ja tema lähisugulase stiililehe. Muutsin siit ja sealt, panin kokku kolm põhjapildikest ja kujundus oligi valmis. Kuna aega jäi üle, tegin esmakordselt tutvust blogimootori koodi ülesehitusega. Ja äkitselt tekkis tunne, et pean selle kuidagi realiseerima. Tõlkisin lehed eestikeelseks ja kõrvaldasin koodist ebakõlad, et ka W3C validaator rahule jääks. Tehtud!

Blogi nimest. Need, kes elu jooksul mõne Eesti filmi või telesaate võtteplatsil viibinud, peaksid blogi nime nähes kergelt muigama (MUIAKE!). Tegelikult järjekordne õnnetus (või õnnelik juhus) - pool aastat tagasi tahtsin endale mustadeks päevadeks mingit .com või .net aadressi tagavaraks panna. Midagi neutraalset, lihtsat… midagi, mille sisse sobiks kõiksugu kraami sisse panna. Tuli välja, et põhimõtteliselt kõik nelja- ja viietähelised sõnad (millel eesti või inglise keeles mingi mõte) ON VÕETUD. Sai appi võetud alati suurepärane seesütlev kääne ja valik jäi lõpuks selline (lõigu algul mainitul oli selles otsuses tõenäoliselt oma osa)

Mina ja filmid. Minu eesmärk EI OLE elu jooksul võimalikult palju filme ära näha. Pole aega ja pole vaja. Ma ei näe mingit mõtet minna kinno või soetada DVD, kui tean juba ette, et film on keskpärane või alla selle. Halvad filmid jõuavad minuni reeglina läbi netiavaruste või TV (see ei tähenda loomulikult, et seal tõeliste pärlite otsa komistada ei või). Mis defineerib filmi “headuse”? Tehniline teostus, näitlejatööd, loo esitus ja lugu ise. Aga MINU hea film peab mind lisaks kuidagi eriliselt puudutama. On teoseid, mille kõik elemendid suurepäraselt viimistletud, mida hindan rahuliku südamega 8 punktiga 10-st… ja mis mulle ei meeldi. Hea film aga mitte minu hea film…
Filmide hindamine on üldse saatanast - kui vaatan praegu IMDB-s aastaid tagasi antud hindeid, tekib tahtmine vähemalt igal neljandal punkte korrigeerida (reeglina madalamaks). Aga kuidagi peab filmid ka siin lehel mingitesse raamidesse suruma, seega punktidest ikkagi ei pääse. Kasutan kümenpallisüsteem: 10 - ideaalne, 9 - suurepärane, 8 - väga hea, 7 - hea, 6 - rahuldav, 5 - normaalne, võib veel vaadata; alla selle erineva tasemega jama… Kusjuures ilma selle erilise “miskita” teoste skoor ei küündi kunagi kõrgemale kaheksast punktist.

Minu ootused? Loodan parandada oma kirjalikku väljendusoksust; lisaks igapäevastele tööalastele kuivadele ja tehnilistele tekstidele tahaks pinget ka aju teistele - loomingulistele osadele…
Ei ole kombeks asju poole vinnaga teha. Kui peaksin mingil ajahetkel avastama, et lehele on viimase kuu aja jooksul tekkinud umbes kaks postitust (Pöffikuul kolm) ja neli Viagra-kommentaari, panen purgile kaane peale.

Hetkel kõik. Laseme filmi purgist välja!