Pean vajalikuks ära märkida, et täna jõuab Eesti teleekraanidele (TV6) üks populaarsemaid kaasaegseid animasarju: Family Guy (eesti keelde tõlgitud kui “Perepea”) - perversne, rassistlik, ebaviisakas kõige ja kõigi suhtes (isegi peale ranget tsensuuri); totaalselt ajuvabad ja absurdsed naljajupid. Kuigi ta on nahutada saanud nii “Simpsonite”, “South Parki” ja ka “Ren & Stimpy” loojatelt, tegutseb sari võimsalt edasi. Tegemist on ka esimese (ja ainukese?) sarjaga, mille tootmine lõpetatud, kuid üleeduka DVD-müügi tõttu tagasi eetrisse kupatatud.

Tegelikult kahtlen, kas ja kui palju “Family Guy” meie televaatajale pakkuda suudab - väga paljud naljad eeldavad head orienteerumist ameerika popkultuuris. Ise avastasin “Family Guy” alles selle kolmandast hooajast (esimesed siiani nägemata). Minu arust on tegemist väga kõikuva tasemega sarjaga - täiesti mittemidagiütlevatest osadest kuni 20 minuti puhta kullani… kusjuures see ei paista sõltuvat mingi konkreetse episoodi autorist…
Võtsin ette mingi suvalise osa ja proovisin seda mõttes tõlkida - ei ole kõige lihtsam töö. Põnev näha, kui hästi või halvasti sellega hakkama saadi.
Kes pole maitsnud, proovige paar nädalat.
EETRIS: L & P 18:10, TV6

Kui juba reklaamiks läks… TV6 pakub ka muidu väga asjaliku laupäevaõhtuse programmi. Täna lähevad seal teisele ringile:
“Kondid” (Bones) - vaese mehe CSI, naiste silmarõõmuks lööb kaasa ka vampiir Angel (David Boreanaz)
EETRIS: L 19:50

“Mu nimi on Earl” (My Name Is Earl) - sari “karmast” läbi ameerika redneckide pilgu. Mõnus ajaviide, kas või ainult heliriba pärast. Vaatamist väärib siiski ainult esimene hooaeg - järgmiste puhul on selgelt näha, et pingutatud - sarja edu oli ilmselt ootamatu, ideed said otsa…
EETRIS: L 20:35

“Kontor” (The Office) - USA versioon samanimelisest briti sarjast. Paljud peavad mind arvatavasti saatanaks, aga minu arust lööb USA siin inglasi iga kandi pealt. Üks parimaid komöödiasarju läbi aegade.
EETRIS: L 21:00

Peale seda lähevad normaalsed inimesed kodust ära, ebanormaalsed teevad köögis käbe popcorni ja kohe teleka ette tagasi, sest algab TV6 “õuduka õhtu”. Filmiks Dark Wolf (2003) (imdb skoor: 3,2)

Mida me sellest filmist õppisime? Seda, et hea filmi tegemiseks ei piisa paarist tuntud nimest ja lõppu visatud topelt-twistist. Neil Randalli (Gerald Butler) ja tema naise Abby (Maria Bello) tütar röövitakse kavala kurjami (Pierce Brosnan) poolt, kes sunnib abielupaari tütre kaotamise hirmus igasuguseid trikke tegema… Aga võib-olla ei olegi kõik nii lihtne, kui esmapilgul paistab… öak

Lihtsalt igav film - lugu, dialoog, näitlemine, tegelaskujud - kõik on igavad (või halvemal juhul kehvad ja ebausutavad). Ei oskagi kuidagi põhjalikumalt lahti seletada…
Mulle reeglina meeldib, kui muusika ekraanil toimuvat aktiivselt toetab. Selle filmi puhul suutis isegi helitaust kõrva kraapida - kiire trummipõrinaga “põnevusmuusika” seal, kus põnevust pole; “õudsed” helid lõpustseenis. Võimalik, et “Buttefly on a Wheel” töötab inimeste puhul, kes filmimaailmas eriti hästi ei orienteeru (need on need samad inimesed, kes selle käki “lõpupööret” ette ei näe)

Pierce Brosnanile kõige veidrama iiri aktsendiga iirlase eripreemia.

Ainus tõeliselt hästi õnnestunud asi kogu filmi juures on selle originaalpealkiri. “Who breaks a butterfly upon a wheel?” on rida 18. sajandi inglise poeedi Alexander Pope’i luuletusest… ja tähendab mingi väikese/lihtsa asja saavutamiseks arutute pingutuste tegemist (liblikas piinarattale). Eesti keeles oleks lähimaks vasteks ilmselt kirbu (kure) kirvega püüdmine.
Kui film ameerikamaale jõudis, sai ta igaks juhuks uue ja “seksika” nime: Shattered (Kildudeks)
Ja uue plakati…

yeah it feels just like the 80’s coming back

3/10 (peale tuhandet kiiremat hääletajat oli imdb-s hinne 8,4 - peale seda loomulikult pidevas languses)

Butterfly on a Wheel (2007)
R: Mike Barker
N: Pierce Brosnan, Gerard Butler, Maria Bello, Claudette Mink
90 min

küsimus postituse lõpus…

Nupuke viimasest TV Ekspressist:
Harry Liivrand soovitab
Veriselt kurja vastu

Vendade Joel ja Ethan Coenite uus film, poeetilist metafoori kandva pealkirjaga “(kolm punkti)” pole mingi lüüriline jutustus romantilisest üksikust kangelasest nagu võib jätta mulje filmiplakat. See on osavalt konstrueeritud ja Hollywoodi klišeesid nutikalt ärakasutav verine, lohutus maastikus hargnev linateos tagajärgedest, mida võib kaasa tuua inimlik uudishimu ja rohkem instinktidel kui mõistusel põhinev vajadus ennast proovile panna. Et nii-öelda hea (ehkki pani toime varguse pahade järelt, šerif Tommy Lee Jones) läheb välja panga peale (ehkki see tähendab võitlust elu ja surma peale) ja võidab, on lõpptulemusena äraarvatav. Kuid näha üle pika aja taas ekraanikangelasena nii jube hästi kehastatud patoloogilist palgamõrvarit (Javier Bardem) on närvikõditav elamus omaette. Kulli ja kirja viskamise stseen armetus teeäärses poes tolle absoluutse inimkehas Kurjuse ja poepidaaja vahel on psühholoogilise näitemängu meistritöö.
Veel löövad filmis kaasa mehhiklastest narkodiilerid, eradetektiiv, politseinikud. Aga ellu jääb šerifi lihtsameelne kaasa ja kaks noorukist jalgratturit, kelle tõttu Kuri oleks peaaegu surma saanud. Ja 2 miljonit dollarit on ränkraske seikluse hind ja lunastus.

- - -

Niisiis küsimus: Mis filmiga on tegemist?

kes hätta jääb, siis väike vihje…

Mis juhtub, kui Egiptuse politseiorkester kutsutakse Iisraeli araabia kultuurikeskuse avamisele esinema ja kaheksa pillimeeest lennujaamas kogemata vale bussi valivad… Loomulikult viib buss nad valesse kohta - keset kõrbe asuvasse armetusse väikelinna. Kuna uut bussi ei tule ja linnas puudub hotell, võtavad esimesena ettejuhtuvad inimesed võõramaalased oma juurde öömajale. Ilus lugu ju.

Tegelikult on selliseid filme tehtud küll ja küll, kõige rohkem vast Balkani rahvaste keerulistest suhetest. “Bändi külaskäigus” on vihjeid sõjalisele konfliktile minimaalselt (kohalikus söögikohas on seinal pilt tankist, millele üks bändimeestest oma mütsi ette riputab) Nende riikide vahel sõda otseselt ju ei olegi, seda asendab juba aastakümneid kestnud “külm rahu”. Olukorda hästi illustreerivaks näiteks on kõnealuse filmi Egiptuse filmifestivalile mittelubamine. Tegelikult ei olegi see midagi ebatavalist. Egiptuse näitlejate liidu poliitika on Iisraeli filmiloojatega koostööd mitte teha, samuti ei külastata üritusi, kuhu on kutsutud ka Iisraeli filmid. Pole raske arvata, kumb riik rohkemast ilma jääb.

“Bändi külaskäik” kestab vähem kui poolteist tundi ja seetõttu ei jätku piisavalt aega, et tutvustada kõiki bändiliikmeid. Keskendutakse kolmele: politseiorkestri pedantne dirigent Tawfiq (Sasson Gabai), igavene varudirigent Simon (Khalifa Natour) ja bändi noorim liige, naistmees Haled (Saleh Bakri).
Tõsise olekuga Tawfiqi võtab pooleldi tõrkudes vastu võluva ja (häbematult) väljakutsuva söögikoha omaniku Dina (Ronit Elkabetz) kutse õhtul välja minna. Naine aitab ettevaatlikul dirigendi avaneda. Nad räägivad muusikast, perest - elust.
Simon õhtustab koos paari kaaslasega Itziki (Rubi Moskovitz) perega ja leiab inspiratsiooni oma juba aastaid pooleliolevale muusikapalale.
Haled saadab häbelikku Papit (Shlomi Avraham) tema pimekohtingul (rulluisudisko!) ja õpetab, kuidas naistega käituda tuleb.

Režissöör Eran Kolirin valiti Euroopa Filmiakadeemia poolt “aasta uustulnukaks”, Sasson Gabai parimaks meesnäitlejaks. Selle aasta “Oscarite” algstaadiumis peeti “Bändi külaskäiku” tõenäoliseimaks parima võõrkeelse filmi auhinna võitjaks, kuid mingil hetkel lükati ta kõrvale, kuna tegelased suhtlesid omavahel liiga palju inglise keeles…

Tawfiq näitab Dinale, mis tunne on muusikat teha

Lihtne ja südamlik lugu, muie-näol-naljakas… võib-olla mõne jaoks liiga naiivne. Minule mõjus ta umbes samamoodi nagu “Ükskord” (Once) - MÕTTETU aga HEA film, mis on üles ehitatud ebatavalistele tutvustele ja muusikale. Maailm vajab selliseid mõnusalt voolavaid inimlikke filme.

7/10

Bikur Ha-Tizmoret - Bändi külaskäik (2007)
R: Eran Kolirin
N: Sasson Gabai, Ronit Elkabetz, Saleh Bakri, Shlomi Avraham, Khalifa Natour, Rubi Moskovitz
85 min

Kui paluda inimestel nimetada mõni prantsuse laulja, saab vastuseks Edith Piaf ja Celine Dion (Kanadast!) - isiklikult järgi proovitud. Edith Piaf on prantsuse rahvuskangelane - tõeline superstaar. Üks vähestest lauljatest, kes suutis läbi lüüa maailma meelelahutuskeskuses USA-s, sealjuures ise ameeriklaseks muutumata. Meil on seega stiilse ajastu AJATU muusika ja särav inimene, kes elas huvitavat elu (+ piisavalt pappi) - loogiliselt võttes saab siit kokku väga kena filmi…
Aga… elu ei olegi alati loogiline.

Raske öelda, kellel on seda filmi ebamugavam vaadata - kas inimestel, kes Edith Piafi muusika ja elukäiguga hästi kursis või neil, kes alustavad puhtalt lehelt. Ise liigitaksin ennast esimesse rühma ning pean tunnistama, et ma ei suutnud “La Môme” rütmis (arütmias?) püsida ja tegelasi-nägusid reaalsete inimestega kokku viia. Tundub, et niivõrd tähtsa projekti režissöör Olivier Dahan‘i kätte usaldamine oli viga. Dahan proovib olla huvitav ja hülgab täielikult lineaarse jutustamisstiili, aga tema lavastajaoskused jäävad Piafi keerulisele ja kirevale eluloole alla. Vähemalt esimesel vaatamisel.

Paratamatult tekib tunne, et vaatajaid on petetud. Alates esimesest postrist ja treilerist (millesse olid sisse pikitud peaaegu kõik stseenid, kus Piaf rõõmus oli). Ja lõpetades filmi “ingliskeelse” (La Vie en rose) ja eestikeelse (Elusse armunud) nimeni. No ei olnud seda “elu roosas”. Kogu see edu ja glamuur - tutvused tolle aja maailmastaaridega, noored lauljad Piafi tiiva all ja mitu säravat abielu olid taandatud kerglasele pidutsemisele. Arusaadav, et filmi sõnumiks oli: Ei, ma ei kahetse midagi (Non, je ne regrette rien)… aga natuke keerati selle loo jutustamisel vinti üle. Kisuks siis vähemalt mõne pisaragi, aga vaevalt et sellisesse hüplevasse pilti enamik vaatajaid tõeliselt sisse elada suudab.

Marion Cotillard teeb suurepärase rolli. Rolli, mis nõudis väga palju tööd ja kannatlikku meelt - kuni 5 tundi kestnud grimmisessioonid, lisaks laulutreeningud (pigem küll Piafi stiili ja hingamistehnika treeningud). Tõenäoliselt oleks ka ise laulmisega suurepäraselt hakkama saanud, aga laulja ja näitleja hääled olid lihtsalt liiga erinevad. Kohati võib jääda mulje, nagu Cotillard “mängiks üle”. Veeretan süü mugavalt režissööri peale - tundub, et see oligi ta taotlus. Tuled tänavalt - järelikult oled pidevalt närvis ja ülbe… sarnaselt käitusid ka Piafi ema Anetta (Clotilde Courau) ja parim sõbranna Mômone (Sylvie Testud). Viimane neist ERITI ebameeldiv tegelane. Huvitav, milline ta päriselt olla võis.

Depardieu & Cotillard

Osad inimesed kurdavad, et igasse prantsuse filmi topitakse sisse Gérard Depardieu. Selle, et ta ka kõnealuses filmis üles astub, sain teada alles peale nende nurinate lugemist. Ei tundnud ära… absoluutselt - lihtsalt mõtlesin, kui hästi ööklubiomanik Louis Leplée tegelaskuju välja kukkus… Üks kahest - kas mina või Depardieu hakkab vanaks jääma, või mõlemad.

Suurepärane muusika ja imeline Marion Cotillard, korralikud kõrvalosad. Osav valgustus - ilusad värvid. Aga kui terviklik linateos (veel vähem kui eluloofilm) “La Môme” mind ei rahuldanud.

5/10

La Môme - Edith Piaf - Elusse armunud (2007)
R: Olivier Dahan
N: Marion Cotillard, Sylvie Testud, Pascal Greggory, Emmanuelle Seigner, Jean-Paul Rouve, Gérard Depardieu, Clotilde Courau
140 min

Kellel kogemata märkamatuks jäänud, siis teadke, et paar päeva tagasi ilmus netiavarustesse filmi “I Am Legend” alternatiivne lõpp. Filmi viimased 7 minutit läbi veel hollivuudlikuma pilgu. Vaadata proovime youtube’ist või probleemide tekkimisel näiteks siit.
Naljakas, millise imetlusväärse kiirusega asjapulgad alguses juppe youtube’ist ja mujalt eemaldasid. Nüüd paistab, et on alla antud. Kui peaks kihla vedama, paneks raha hoopis tahtliku lekke peale - stuudiote meeleheitlik meeldetuletus: “Kahe nädala pärast jõuame videolevisse!”

Lõpust… nagu öeldud, natuke rohkem Hollywoodi. Samas muutus kollide tegutsemine veel ebaloogilisemaks. Ah, eks ta üks paras käkk ole nii või naa. Ei suudetud anda piisavalt sisu ja sügavust nakatunute ühiskonnale ega Robert Neville’ile endale.

——————

Siinkohal pean ära mainima, et mulle käis tohutult närvidele selle filmi sidumine (reklaamine) Richard Mathesoni poolt 1954. aastal kirjutatud samanimelise romaaniga. Ainsana ühendab neid kahte teost pealkiri ja peategelase nimi (ja et tegutsevad mingid kollid) - kõik muu on erinev. Filmi romaani adaptatsiooniks nimetamine on ikka väga suur liialdus…

Raamat ise oleks suurepärane algmaterjal tõeliselt heale filmile - eeposele, kui soovite. Loodame, et keegi võtab selle kunagi tõsiselt ette.

Raamatut lugenutele väike meeldetuletus, mittelugenutele spoiler!:
Robert Neville looked out over the new people of the earth. He knew he did not belong to them; he knew that, like the vampires, he was anathema and black terror to be destroyed. And, abruptly, the concept came, amusing to him even in his pain.
A coughing chuckle filled his throat. He turned and leaned against the wall while he swallowed the pills. Full circle, he thought while the final lethargy crept into his limbs. Full circle. A new terror born in death, a new superstition entering the unassailable fortress of forever.
I am legend.

Paris 2010… as crime turns to chaos, the city strikes back… by building a wall around every single ghetto… until the most dangerous district… goes nuclear… [uus muusika + märul] and the lone cop… sent to stop them… needs just one thing… a partner [uus muusika + topeltmärul]
Kui kunagi selle filmi ingliskeelset treilerit nägin, mõtlesin: “No sellist asja ei ole olemas ju!” Nii “treilerlik” treiler kui üldse teha annab - elamus omaette.

Üldiselt võib “Banlieue 13″ paigutada samasse kategooriasse nagu paljud teised Luc Besson & Co kirjutatud ja/või produtseeritud filmid: Kiss of the Dragon, Danny the Dog, Hitman, Taxi ja Transporter seeriad. Ehk siis rohke tagaajamise ja märuliga suhteliselt vähe ajutööd nõudvad tükid. Aga “Banlieue 13″ on neist kõige stiilsem. Kõige rohkem muusikat, kõige puhtamad (samas piisavalt totakad) kaklusstseenid ja põgenemised - nähtamatuid nööre ja digitaalset mudimist on kasutatud minimaalselt. Ja miks peakski: ühte peaosalist mängib David Belle - “Parkouri looja” tiitli uhke omanik, teist Cyril Raffaelli - tema treeningpartner ja ülikogenud kaskadöör. Teistes osades Tony D’Amario, üks stsenaristidest Bibi Naceri ja endine pornostaar Dany Verissimo. Visuaalselt samuti päris huvitav - režissööritooli proovis esimest korda Pierre Morel - operaatorihariduse ja -kogemusega mees.

näete, nööre ei ole… vist

Filmi sisu ei ole mõtet ümber jutustada - see on selle linateose juures kõrvaline nähtus. Peaaegu poolteist tundi efektseid võitlusstseene, tagaajamisi, ilusaid autosid ja piiramatus koguses laskemoona … ja seda kõike saatmas prantsuse räppmuusika. Kuigi kes otsib, võib filmi lõpust leida ka mingi ühiskonnakriitilise sõnumi…

Sellist filmi on väga raske hinnata. Oma klassis justkui eeskujulik õpilane, aga laiemalt vaadates filmikunstile midagi erilist juurde ei anna…

6/10

Banlieue 13 - 13. eeslinn (2004)
R: Pierre Morel
N: David Belle, Cyril Raffaelli, Bibi Naceri, Tony D’Amario, Dany Verissimo
85 min

Sõpruses alates 29. veebruarist (korra on sealt PÖFFi raames juba läbi hüpanud) Mingil imelikul põhjusel üritasid nad mõlemad seda kui humoorikat draamat müüa: “filmis on ohtralt inglaslikult armast huumorit” või “südantlõhestavat teemat on kajastatud hingesoojuse ja mõnusa muhedusega, mis toob pigem naeratuse huulile kui pisara silma”… Ei ühte ega teist. Aga pigem siis juba pisara.

Muigama võib ajada ainult see totakas lugu ise. Kombeka 50-aastase lesknaise Maggie (Marianne Faithfull) pojapoeg on raskelt haige ja sõit Austraaliasse spetsialistide juurde nõuab raha. Viimases hädas astub Maggie sisse klubisse “Sexy World” ja asub käega (alguses parema, hiljem vasakuga - penis elbow!) meeste sugulist kirge rahuldama. Diskreetselt - läbi augu. Maggie pehmed käed on nii hea haardega, et üsna pea annab klubiomanik Miki (Miki Manojlovic) talle spetsiaalse lavanime - Irina Palm. Maggie augu taga lookleb pidevalt järjekord ja teine pihutüdruk saab klientide põua tõttu töölt hundipassi. Filmi sisse mahub veel Maggie saladuse ilmsikstulek ja uue armastuse leidmine.

õnnestunud kaader

Näitlejad teevad arvestades etteantud materjali normaalse töö. Muusikalise tausta eest vastutab Ghinzu - lihtsad ja huvitavad helid, aga filmist eraldi kuulamisel võivad viia suitsiidini.

Oleks tegemist mingi filmitudengi lõputööga, võiks ju rahul olla. Aga imdb väidab, et filmi eelarve oli neli ja pool MILJONIT dollarit (ca. 25 korda suurem kui näiteks Once’il) - ma väga loodan, et tegemist on eksitusega. Samas küsis Sõprus filmi vaatamise eest 100 krooni ja see ei olnud eksitus…
Ei suutnud mind millegagi võluda.

4/10

Irina Palm (2007)
R: Sam Garbarski
N: Marianne Faithfull, Miki Manojlovic, Kevin Bishop, Siobhan Hewlett, Dorka Gryllus, Jenny Agutter, Corey Burke
103 min