Judd Apatow ei ole kade mees - no näiteks kui sõbral (või endisel alluval) peaks tulema mõte filmi teha, paneb Apatow hea meelega oma õla (ja papi) projektile alla. Ja Jason Segel oli see sõber, kes tundis, et tema sees on lisaks näitlejale peidus ka filmistsenarist. Juurde kamp läbiproovitud pullimehi ning mõned värskemad näod. Tulemuseks üks selle aasta (tõenäoliselt) edukamaid romantilisi komöödiaid.

Viimase paari aasta jooksul on Hollywood (ja mitte ainult) pidevalt ühte latti alla lasknud - meeste latti nimelt. Naised ekraanil on endiselt ülikuumad, samas kui meeste taandareng on palja silmaga näha - “tavaline” välimus, liiga paksud-liiga peenikesed, äsja vallandatud-mahajäetud, rõvedate kommetega, suhtlemisel kohmetud, erinevate sõltuvuste küüsis vaevlevad luuserid… või nartsissismile kalduvad veidrikud.
Aga nad võtavad ennast mingil moel kokku ja saavad kõik, millest üks mees võiks unistada… Nagu Hollywoodi versiooni mingist odavast eneseabiõpikust. Ei ütle, et see tingimata on halb, lihtsalt märgin ära…

Lugu ise: krimisarja helilooja Peter Bretter (Segel) saab kurva uudise - sarja staar Sarah Marshall (Kristen Bell) lõpetab nende kuus aastat kestnud suhte. Peter langeb musta masendusse, joob, tõmbab ringi… ja nutab lakkamatult. Kui sellest aitab, otsustab mees Havaile puhkusele sõita… samas hotellis peatub loomulikult ka Sarah koos oma uue armsamaga - lemberoki superstaar Aldous Snow (Russell Brand). Nuttev mees hakkab silma hotelli administraatorile Rachelile (Mila Kunis). Asjad hakkavad arenema…

Uskumatu kui igav mul filmi alguses oli - mahajätmine, piinlikust tekitama pidanud seksikohad, arstilkäik, vestlused kasuvennaga - kõik varem nähtud ja seekord mitte eriti vaimukalt teostatud kohustuslikud elemendid.
Noh, alasti keha (peenis!) oli ekraanil, aga vaid sellises mahus, et suutis naised punastama-kihistama panna. Minu arust on alasti kehal mõte, kui ta sattub sinna loomulikult VÕI äärmiselt ebaloomulikult ja pikaks ajaks (mõtle “Borat”). Sellised pingutatud sekundipikkused jõnksatused ei paku enam pinget… höhö…

Filmi esimese poole tõeliselt andekas koht oli mister Aldous Snow esimene etteaste - “We’ve Got To Do Something”. Geniaalne.

“sodomize intolerance!”

Film sai sisse uue hoo, kui pildile ilmusid Jonah Hill ja Paul Rudd. Head kiiksuga kõrvalosad. Kes pole näinud suurepärast sarja “30 Rock” (miks ei ole näinud?), Mariah Carey uut muusikavideot (ei peagi olema näinud) või mõnda varasemat väikerolli, neile pakub meeldiva üllatuse Jack McBrayer. Uskumatu tüüp - kõigis oma nö päriselu intervjuudes on ta peaaegu samasugune nagu tema tegelased ekraanil - naljaka kõnemaneeriga, piinlikult viisakas (”oh yes, sir”) lõunaosariiklane…

“off to find the mythical clitoris”

Teine “samasugune nagu päriselus” tegelane on juba varem mainitud briti koomik ja saatejuht Russell Brand rokkstaar Aldous Snow’na - isegi riideid ei pidanud oma rolli jaoks vahetama. “Röövib” kõik stseenid, milles osaleb - väga hea leid.

kogu kamp koos

Segelis on kahtlemata potentsiaali, kuid tema esimene pääsuke lendas põhiliselt paari tuntud näo, vaimukate muusikaliste vahepalade ja Russell Brandi toel… Jäi mulje, nagu film takerdus kohati või hüppas kiirustades üle stseenide. Võib-olla on siin oma osa režissöör Nicholas Stolleri kogenematusel - nimelt tegemist mehe esimese suurema tööga. Mõnus “kompromiss-film”, mida võib neiuga kinno vaatama minna. Selline võimalus tuleb alati ära kasutada.
Jätan endale õiguse pärast kordusseanssi või DVD ilmumist hinnet muuta (alandada) - praegune hinne tuligi kokku eelkõige tänu muusikale (minu üks selle aasta “suveplaate”), Russell Brandile ja õnnestunud õhtusöögistseenile.

…
Oh these ancient skies
I’ve had these wandering eyes
but you took me by surprise
when you let me inside of you

Inside of you
Inside of you
There’s got to be
Some part of me
Inside of you
…

6/10

Unusta Sarah Marshall - Forgetting Sarah Marshall (2008)
R: Nicholas Stoller
N: Jason Segel, Kristen Bell, Mila Kunis, Russell Brand, Jack McBrayer, Jonah Hill, Paul Rudd
112 min

“Viimaste soovide nimekiri” niisiis.
Mind tõmmati tillist. Aga tillist saab tõmmata ainult neid, kes seda ise teha lasevad. Jätsin seekord eeltöö tegemata ja sain, mida väärisin.

Ropprikas elunautija Edward Cole (Jack Nicholson) ja intelligentne automehaanik Carter Chambers (Morgan Freeman) sattuvad ühte haiglapalatisse. Mõlemal mehel on vähk, prognoos: kuus kuud kuni aasta. Mingi tühine kemoteraapia mehi loomulikult ei heiduta. Selle asemel koostavad nad hoopis nimekirja, kuhu panevad kirja, mida järelejäänud elupäevade jooksul ära võiks teha. Ja hakkavadki tegema - langevarjuhüpped, rallid, safarid, kerge ümbermaailmareis.

pildil hiiglaslik ämber

Puhtteoreetiliselt saaks siit veel enam-vähem filmi kokku. Aga seekord ei tulnud välja. (Pea)tegelased on niivõrd lamedad ja igavad, et Nicholson ja Freeman (või ükskõik millised ätt-näitlejad) oleks võinud rollid “silmad kinni” ära teha. Huvitav, kas kogu filmis üldse oli mõni nii keeruline stseen, mille peale mitu võtet kulutati…
Kõik maailmarännukohad olid rohelise lina taustal filmitud ja hiljem häiriva lohakusega kokku monteeritud. Üritati lisada üks “koorem minevikust” liin, aga see oli samuti liiga igav.

IMDB trivia sektsioonist saab lugeda: “Justin Zackham kirjutas stsenaariumi valmis kõigest kahe nädalaga.”
Mida?! Seda poleks küll osanud oodata.

Hetkel on “The Bucket List” piletitulud üle maailma filmi 45 miljoni dollari suurusest eelarvest (ilmselt põletati seda raha võtteplatsil, et sooja saada vms) juba kolm korda suuremad (141 mln). Häbilugu, et niivõrd laisad filmitegijad nii palju raha tasku topivad. Nullpingutus - piiks-piiks ja raha tuleb.

- - -

Kes tingimata peavad vaatama mingit “vanad mehed teevad pulli ja õpivad elu tõelisi väärtusi” stiilis filmi, siis neile soovitaks näiteks “Vanad lõvid - Secondhand Lions” (2003) (Michael Caine, Robert Duvall, Haley Joel Osment). Pole just ka mingi filmikunsti tippsaavutus, aga igal juhul südamlikum ja rohkemate “nurkadega” lugu.

- - -

Morgan Freemani tegija kaadritagune hääl (mis filmimaailm peale hakkab, kui Freemani ja James Earl Jonesi ükspäev enam ei ole) ja “Kiss the most beautiful girl in the world” nimekirjast mahatõmbamise ilus lahendus TÕSTAVAD natuke hinnet.

3/10

Viimaste soovide nimekiri - The Bucket List (2007)
R: Rob Reiner
N: Jack Nicholson, Morgan Freeman, Sean Hayes, Beverly Todd
97 min

Mida kõik normaalsed inimesed teevad, kui lõpuks koju jõuavad? Uudiseid vaatavad loomulikult. Kõigepealt ETV lehelt kultussari AK ja pärast ahmivad natukenegi objektiivsemaid välisuudiseid “The Daily Show” vahendusel. Siit ka päevaküsimus. Kas eilse “The Daily Show” esimesed kuus minutit olid puhas kuld või on viga mu kehvas kandevõimes…

Pope in America

Jon Stewart rokib… USA reporterid rokivad… Ja ameeriklased ei saa aru, kuidas neil oma presidendiga tegelikult vedanud on. Jätame kõrvale kogu selle tühja-tähja (sõjajura jne) ja mõtleme kui palju rõõmu on president Bush üle maailma inimestele toonud, kui palju tööd koomikutele andnud…

AWESOME!

Jätkates eelmisel aastal alustatud traditsiooni, täiendasin ka seekord oma videokogu ühe Horrorfesti raames linastunud filmiga. Kuidas näeb välja valikuprotsess? Valin välja parima plakati (DVD kaane) ja libistan silmadega kergelt üle IMDB adekvaatseima kasutajakommentaari - kui suurt ebakõla ei ole, võib tellimuse sisse anda. Mullu osutus selleks filmiks “The Hamiltons”, käesoleval aastal “Borderland”. Võib öelda, et siiani on süsteem ennast õigustanud.

Sõnaühend “põhineb tõsielulistel sündmustel” on viimasel ajal liigagi tihti tühipaljas sõnakõlks vaatajanumbrite tõstmiseks ja seetõttu oma väärtusest kõvasti kaotanud. “Borderland” võib seda hüüdlauset häbenemata kasutada - tõsi, konkreetne lugu on küll väljamõeldis, kuid pahalaste taust, teod ja töömeetodid õõvastav reaalsus. Täpsemalt võib narkoparunist sektiliidri Aldolfo De Jesus Constanzo veriste tegude kohta lugeda siit või siit (”punane versus must” disaini austajatele)

Režissöör Zev Berman ei hakanud asja liiga keerulisemaks ajama ja selle asemel, et kirjeldada Constanzo petuskeeme ja narkomaailma karmi konkurentsi, pakuti tavavaatajale natuke tuttavamat lugu. Kolm äsja kooli lõpetanud sõpra sõidavad Mehhikosse lõõgastuma - odavad naised ja veel odavam alkohol. Usuhulludest narkobande röövib neist äpuma, et tema vere ja surmaeelestest karjete abil üle piiri veerev narkolast politseile “nähtamatuks” muuta… Sõbrad asuvad asja uurima. Siia juurde veel igihaljas “ära jää üksi” motiiv ja lombakas vanamees, kes omab pahade kohta eksklusiivinfot… Kõlaks nagu suvaline tiinekate õudusfilmi šablooni järgi lõigatud tükk.

“chill when you’re dead, man”

“Borderlandi” suureks erinevuseks ja plussiks on põhjalikum lähenemine tegelaskujudele - lihtsalt võetakse aega ja tutvustakse lähemalt tervet portsu tegelasi. Ja näitlejad saavad oma tööga hästi hakkama. See oligi filmi juures kõige positiivsem üllatus - suhteliselt tundmatute (Sean Astin välja arvatud) nimede poolt väga kenad sooritused.

Rohke verega käeraiumis-kõrvalõikamise temaatika ei paku mulle reeglina pinget. Tegelikult isegi väldin selliseid filme. Lihtsalt ei näe sellel mingit mõtet, kui terve ekraan punast maisisiirupit täis pritsitakse… Sou vat?
“Bordeland” oskas piiri pidada. Enamik rappimisprotseduure olid vaoshoitud ja mmm… maitsekad (kas on õige sõna?) Samas kui osade puhul tunned peaaegu ka ise ohvri valu (kannakõõlus!)

saage tuttavaks - härra Marco Becuzzi

Eraldi aplaus tegelasele, kes tõi meieni Marco Bacuzzi. Huvitav kui palju kulub aega, enne kui mees Hollywoodi hammasrataste vahele tõmmatakse. Kujutan ette, et kui sellise tegelasega stoppkaadrid letti lüüa, läheb filmi promomine hoopis libedamalt.

Isegi lääge lõpp, puudulikud heliefektid ja mõned ebakõlad kaadrite vahel ei suuda seda filmi ära rikkuda. Mõnusalt tasakaalus - taustalugu, tegelased ja märul jätsid üksteisele piisavalt ruumi.

Ja veelkord - kena kujundus. Sundis mudima.

7/10

Borderland (2007)
R: Zev Berman
N: Brian Presley, Martha Higareda, Jake Muxworthy, Rider Strong, Damián Alcázar, Sean Astin, Marco Bacuzzi, Francesca Guillén, Beto Cuevas
105 min

Tegemist on teosega, millele saaks soovi korral väga korraliku arvustuse kirjutada. Noh sellise A3 pikkuse teksti, mis täidaks terve lehekülje suvalise väljaande kultuurilisast. Afganistani ajalugu - N-Liidu sissetung ja Talibani hirmuvalitsus, lastekodulaste raske elu ja sõjapõgenike saatus; lahata süütunnet - südametunnistuse piinu ja sellele järgnevat lunastust. Enne filmi vaatamist arvasin, et tuleb samuti millegi taolisega hakkama saada…

On ainult üks patt. Ja see patt on vargus. Kõik teised patud on vaid varguse erinevad vormid… Kui sa tapad mehe, siis varastad elu. Sa varastad naiselt õiguse abikaasale ja röövid lastelt nende isa. Kui sa valetad, varastad kellegi õiguse tõele…Õpetussõnalt Amiri isalt

Film on samanimelise bestselleri küllaltki täpne koopia. Kaks sõpra - jõuka mehe poeg Amir ja majateenija laps Hassan on oma kodukandi parimad lohelennutajad. Ühel päeval langeb Hassan jõhkra rünnaku ohvriks ja argpüksist Amiril ei jää muud üle kui seda salaja pealt vaadata. Süümepiinad sunnivad teda Hassani endast eemale tõukama. Tulevad kommunistid ja Amiri isa põgeneb koos pojaga riigist. Amir ja Hassan ei kohtu enam kunagi. Aastakümneid hiljem avaneb Ameerikas alavale Amirile võimalus oma patt lunastada.

Visuaalselt nauditav film. Elutruud kaadrid tänavalt, kaamerad linna kohal tuulelohesid jälitamas (tõsi, tuulelohed lisati hiljem). Filmi püüdis purki Roberto Schaefer, režissöör Marc Forster nö ihuoperaator (Monster’s Ball, Finding Neverland, Stranger Than Fiction jne). Sama paar toob sügisel meieni uue “James Bondi”.

Head näitlejatööd. Eriti Amiri isa kehastanud Homayoun Ershadi ja perekonnasõpra mänginud Shaun Toub. Hea muusika (oscarinominatsioon).

Üks pisiasi, mis mind kohutavalt häiris - ebaloogiline inglise keele kasutamine. Ei näe põhjust, miks peaks Pakistanis elav vana perekonnatuttav ja suvaline autojuht peategelasega inglise keeles suhtlema. Kusjuures mitte kogu aeg, vaid segamini oma emakeelega…
Samuti rikkus muidu vägagi realistliku filmi puhtust “Ragulkaga versus Taliban” lõik… aga ilma selleta ilmselt polekski lugu kokku saanud, nii et anname andeks.

“Lohelennutaja” ei suutnud mind 100% kaasa tõmmata ja A3-pikkust arvustust kirjutama sundida. Ei saagi aru, mis puudu jäi.

6/10

Lohelennutaja - Kite Runner (2007)
R: Marc Forster
N: Khalid Abdalla, Atossa Leoni, Homayoun Ershadi, Shaun Toub, Zekeria Ebrahimi, Ahmad Khan Mahmidzada
125 min

Märtsikuu DVD-d on saabunud, “lahkemad” lood esimesena…
“Dan in Real Life’i” vaadates tekkis tunne, nagu oleks seda kõike varem juba näinud. Üksikisa mured (eelistatavalt tütar, boonuseks puberteet… häda korral kõlbab ka koer), leinast ülesaamine, hullumeelselt lõbus perekond, sõbra/venna tüdrukusse armumine + töömured (mingi ajakirjanik, copywriter või ehitaja). Tants, laul, trall… Siin ei olnud ühtegi komponenti ära unustatud.

Mis siis kokku tuli? Täpselt see, kuidas ma oma “5 punkti” defineerisin - normaalne, võib vaadata. Tegelikult ei ole mind eriti keeruline selliste kergete “elufilmidega” ära võluda (pehmo olen noh)… s.t et hinne võiks ka kõrgem olla, aga seekord oli vinti pisut üle keeratud. Pere käitumine ja omavaheline suhtlemine oli karikatuur “ideaalsest perekonnast”, tütred kirjutatud maksimaalselt stereotüüpseteks. Isiklikult ei suutnud tabada kübekestki keemiat peategelaste Dani ja Marie vahel. Ei saagi aru miks - Steve Carell ja Juliette Binoche on mõlemad väga andekad näitlejad. Ju siis lihtsalt ei sobi kokku.
Dani venna Mitchi osas maailma vihatuim koomik - Dane Cook.

vennad naist jagamas

Ma ei suuda vaadata Carelli ilma et silme ette hüppaks “The Daily Show” reporter või Kontori-Michael. Ka selle filmi parimateks stseenideks osutusid need, kus ta mainitud tegelase endast välja lasi: hüsteerilised naerupursked, tants, kommentaarid õhtusöögil või politseinikult trahvi oodates (”Put it on my tab”). Kunagi tahaks näha, kuidas Carell mingi lõpuni tõsise rolliga hakkama saab. Hinges on kuri kahtlus, et äkki ei saagi…

Varem tehtud-nähtud film, millele Carell natuke lisaväärtust andis. Tsikkidele peaks ka peale minema, nii et…

5/10

Dan in Real Life (2007)
R: Peter Hedges
N: Steve Carell, Juliette Binoche, Dane Cook, Emily Blunt, Alison Pill, Brittany Robertson, Marlene Lawston, Dianne Wiest
95 min

Sellel filmil on väga kerge märkamatuks jääda. USAs jõudis ta kinolinale ilma erilise kärata ja oma parimal nädalal jooksis napil kahesajal ekraanil. “Juno” napsas otse nina alt originaalstsenaariumi Oscari ja koos sellega laiema tuntuse. Eesti kinodesse ei jõudnud ta üldse… kohalikes foorumites-blogides valitseb selle filmi koha pealt vaikus… Ei saa sellise olukorraga leppida.

“Lars and the Real Girl” sisu lühidalt: lahke, kuid inimkontakte vältiv mees tellib endale internetist elusuuruses (anatoomiliselt korrektse) nuku ja tutvustab seda kõigile kui oma uut tüdruksõpra. Arst paneb diagnoosi - mees kannatab luulu all - ja soovitab tema pettekujutlusega kaasa mängida. Väikelinna rahvas tuleb mehe perele vastu ning kaasavad nuku ühiskondlikku tegevusse ja kohalikku seltsiellu. Mees asub nuku ja kogukonna toel oma probleeme lahendama.

Tegemist on kaasaegse romantilise muinasjutuga. Kuid kui vaataja suudab leppida selle imeliselt lahke ja kokkuhoidva linnarahvaga ning arstiga, kes probleemidega mehele suurt portsu neuroleptikume välja ei kirjuta, tuleb kokku loogiline ja ülitäpne lugu. Kõik (ka esmapilgul mõttetud) kaadrid viivad lugu õiges suunas edasi ning aitavad tegelaste motiive ja muresid paremini mõista. Paljud väikesed tükid võivad esimesel vaatamisel täiesti märkamatuks jääda (minul muuhulgas näiteks stseenid kunstlillede ja Don Quijotega). Suurepäraselt jutustatud lugu.

Probleemidega mehe nimi on Lars Lindstrom. Teda kehastab Ryan Gosling - teate küll, näeb välja peaaegu nagu Luke Wilson või David Arquette, aga näitleb mõlemast paremini… Kunagine kurikuulsa Miki-Hiire klubi uhke liige, Justin Timberlake’i toanaaber ja “Young Hercules” nimitegelane sai tõelise hoo sisse alles filmiga Believer (2001), kus ta mängis neonatsist juuti(!) Eelmisel aastal oscarinominatsioon “Half-Nelsoniga” ja sama hooga edasi. Mulle jääbki täiesti arusaamatuks, miks näiteks Viggo Mortensen või Johnny Depp kandideerisid Oscarile ja Gosling mitte. Minu arvates oma “vanuseklassi” parim näitleja.

It’s just, and I think it’s because she’s insecure, it’s just, she’s just always trying to hug everybody. You know, some people don’t like that. Some people don’t like to be hugged. But she doesn’t realize that. She takes it personally, and, it hurts her feelings. I don’t know what to do about that. Do you?

Goslingi panus “Larsi” oli hindamatu. Tema poolt on lisatud näiteks lauluke, karu päästmine ja vihje Don Quijotele. Tema idee oli anda Larsile ja Biancale (Larsi tüdruksõber) rohkem “dialoogi” ja muuta algstsenaariumisse (aitäh, Nancy Oliver) sissekirjutatud seksuaalset liini. Kes filmi vaatab, saab aru, kui palju need väikesed lükked teosele juurde andsid. Väidetavalt andis Gosling režissöörile oma JAH-sõna kohe pärast käsikirja lugemist. Ma usun, et pole kaugel ajad, millal võime seda meest ka lavastajatoolis istumas näha.

Goslingit toetab väga hea näitlejateansambel. Paul Schneider mängib Larsi närvilist (süümepiinades) venda Gusi. Nauditav esitus, töötab kogu kehaga (eraldi tasub jälgida käsi ja jalgu). Emily Mortimer on mulle alati kuidagi (halvas mõttes) ärritavalt mõjunud, siin oleks tema tegelaskujusse (Gusi naine Karin - headuse ja lahkuse kehastus) peaaegu ära armunud. Mortimer on ühtlasi filmi kõige suurema pisarakiskumis-potentsiaaliga stseeni peaosaline. Heade esituste nimekirja võib jätkata: Dagmar (Patricia Clarkson) - perearst/psühhiaater, Margo (Kelli Garner) - Larsi salaaustaja, Mrs. Gruner (Nancy Beatty) - sõbralik külamutt…

piinlik õhtusöök

Filmi tegemine lükati kuus kuud edasi, sest oli kindel soov viia tegevus talve ja tärkavasse kevadesse - järjekordne õige otsus. Mõnusad tuttavad looduspildid ja filmiga ülihästi kokkusobiv “põhjamaine” heliriba (minu jaoks uus leid- helilooja David Torn). Kõik lihtsalt töötab.

Jube mõelda, et oleks sellel muinasjutul endast peaaegu mööda lasknud minna. Kindlasti leidub mõni “alati tõsine” inimene, kes ei suuda filmi naiivsusega leppida, aga kõigile teistele mõjub ta kahtlemata hästi. Minu arvates ei ole tegemist komöödiaga (kuigi nii teda kutsutakse) - esimesel vaatamisel oli nägu küll pool filmi naerul, aga see oli pigem kohmetusest, mitte naljast. Peaaegu kõik muigekohad ongi eelkõige südamlikud… mitte naljakad. Üks neist filmidest, mis teeb maailma paremaks paigaks (jah, klišee, aga nii on). Järjekordne pärl aastanumbriga “2007″.

piinlik arstilkäik

Vajasin kolme vaatamist, et filmile “õigesti” pihta saada ja mingi selge hinnang anda. Peale esimest korda mõtlesin: 7 punkti - tore lugu. Alles teisel korral hakkasin loost ja tegelastest aru saama - suurepärane lugu, hinne 9. Kolmandal vaatamisel otsisin juba põhjuseid, miks filmile mitte 10 punkti panna…

9/10

Lars ja päris tüdruk - Lars and the Real Girl (2007)
R: Craig Gillespie
N: Ryan Gosling, Paul Schneider, Emily Mortimer, Kelli Garner, Patricia Clarkson, Nancy Beatty
100 min