“Reeglid on sellised: me ei aja jumala asju, me ei taha muuta nende poliitikat ega religiooni, see peab olema seiklus, see peab olema abimissioon. Kui see nendele tingimustele ei vasta, ei ole me huvitatud.
Ja see peab olema piirkonnas, kuhu keegi teine ei läheks.”

Dokumentaalfilm kolmest ameeriklasest (Knightsbridge International), kes kulutavad oma aega ja raha, et viia abi maailma kõige karmimatesse piirkondadesse (Afganistan, Birma, Rwanda, Tšetšeenia jne)

Kõik kolm meest on natuke hullud. Ed Artis on kergesti ärrituv kunagine pätipoiss, kes valis erikooli asemel (aasta lühema) sõjaväeteenistuse… plaanid muutusid ja mees jäi sõjaväkke rohkem kui kümneks aastaks. Selle aja jooksul Artise silmad avanesid ja ta asus teisi aitama. Tegutseb põhimõtte “eesmärk pühendab abinõu” järgi.
James Laws on seitsekümnendale eluaastale lähenev südamearst, kelle kodu on suures osas pühendatud Napoleonile, kes vabal ajal sõidab oma aeda ehitatud miniraudteel ja paugutab 18. sajandi kahurit.
Walt Ratterman on väikeettevõtja, kelle talu saab kogu vajaliku elektrienergia päikese abil. Igaks juhuks harjutab vibulaskmist ning hoiab kodus toitu ja muud vajalikku kraami, millest peaks jätkuma vähemalt aastaks.
Peategelased on oma kodumaa vankumatud patrioodid (“Afganistanis ameeriklaste sissetungi ajal USA lipud rinnas toitu jagamas” stiilis patrioodid) ja oma tegevuse üle varjamatult uhked. Mõne arust võib-olla isegi ülbed, aga isiklikult ei suuda seda neile pahaks panna.

“Beyond the Call” on portreefilm kolmest huvitavast inimesest ja samal ajal pilk maailma erinevatele kriisikolletele. Jätab endast maha kahepidiseid tundeid. Ühelt poolt väga “maalähedane”, läbi mõnusa huumoriprisma kokku lõigatud ja erakordseid pilte pakkuv film (kui tihti saab ühte kaadrisse 4 palli toksivat jalaproteesiga noormeest).
Samas jääb ta dokumentaalfilmina ääretult nõrgaks. Mingil teadmata põhjusel ei soovinud filmis osaleda peategelaste perekonnad. Jäi segaseks kuidas Ed Artis ikkagi teeb ühest dollarist üheksa; kes on need inimesed, kes neid toetavad; kuidas suhtuvad taolisse tegevusse suuremad abiorganisatsiooonid. Vaatajale näidati, kuidas haige tüdruk džunglist kiirkorras haiglasse sõidutati, kuid ei pakutud lõpplahendust: kas laps jäi ellu? (arvatavasti selgus see üsna peagi). Poolik.

Emotsioonide eest 8, dokumentalistika eest 4 punkti.

- - -

Tahan kiita ja tänada PÖFFi, KuMU ja Heateo Sihtasutust ja teisi, kes Kumu dokumentaali projektile (seekord siis Maailmamuutjate filmifestival) õla alla pannud. Film ja sellele järgnev kommentaar moodustavad kena terviku - lahutab meelt ja harib. Kui veab, paneb inimesed mõtlema ja muudab maailma natuke paremaks paigaks…
Sellekevadine dokumentaalikuu saab järgmisel kolmapäeval (4. juunil) läbi. Lõpufilmiks sari lühifilme erinevatest heategijatest - Uued kangelased (The New Heroes)

6/10

Kaasaja rüütlid - Beyond the Call (2006)
R: Adrian Belic
N: Ed Artis, James Laws, Walt Ratterman
82 min

Selle suve esimene suurem kassapurakas.
Natuke ajalugu. “Raudmees” on eriline film - kulus 12 (või koguni 18) aastat, et raudses rüüs koomiksikangelase filmi idee lõpuks reaalsuseks sai. 1990. aastal ostis Marvelilt “Raudmehe” filmiõigused Universal Studios, projekt jäi seisma ja müüdi 1996. aastal 20th Century Foxile - asi läks käima: kirjutati käsikiri, peaosast olid huvitatud Nicolas Cage ja Tom Cruise, režissööritooli pakuti Quentin Tarantinole(!?) Ei vedanud välja, õigused müüdi edasi New Line Cinemale - uus meeskond, uus stsenaarium… ja järjekordne ummik. 2005. aastal jõudis kadunud poeg ringiga koju ning “Raudmehest” sai Marveli esimene täiesti iseseisvalt finantseeritud filmiprojekt. Kaua tehtud kaunikene?

Paistab, et maailm ja kriitikud on rahul. Mina eriti mitte - kinos hakkas lihtsalt igav. Kohe ei saanudki aru, milles siis viga - kõik oli justkui olemas. Alles hiljem taipasin - ma olen seda varem näinud. Kokku umbes kümme korda. Kui võtta “Iron Mani” esimene ja viimane treiler ning neid rahulikult filmiga võrrelda, siis mida uut üldse pakutakse?
Kõik tähtis ja HEA näidati ju varem ära. Puhtteoreetiliselt ei spoilerda hetkel filmi, kirjeldan lihtsalt treilereid:

• tutvustati Tony Starki - seltskonnamelu… “Absolutely ridiculous, I don’t paint” “Please no gang signs. No, throw it up, I’m kidding” jne.
• võtmekohad suurepärasest “Jericho” nö. avakõnest (Downey omalooming muide)
• Hummeri-stseen ja intensiivne varitsus
• terroristide nõudmised
• ehitus (haamer ja alasi), põgenemine (koobas ja tulemeri)
• Starki ärkamine… “I had my eyes opened” “I wanna protect the people…”
• Starki suhted oma naisassistendiga (Gwenyth Paltrow)… “Tears of joy, I hate job hunting”
• kiilakas Jeff Bridges saab terroristidega kokku
• vinge ehitusprotsess ja äpardused (katus, auto, vahukustuti, “hot rod red”)
• kõik kolm mudelit ilusti pildis
• lõpukoll nähtud
• mõnikümmend sekundit hävitajatega võidukimamist
• Audi R8!!!

Ja mis vaatajale filmi ajaks jäetakse? Põhimõtteliselt mitte midagi. Paitatatakse pisut kauem silmi (ehitusprotsess ja raudrüü moondumisefektid olid tõesti väga ilusad) ning seletatakse ära, mis imeasi seal rinna sees helendab. Natuke ekraaniaega saab Terrence Howard - väga õhuke roll. Lõppu üks suhteliselt mannetu madin peavaenlasega.

“näe, siukse üliefektiivse energiaallika leiutasin…
selle asemel, et maailma energiakriis igaveseks lahendada,
lendan oma vinges kostüümis ringi”

Robert Downey Jr. on ülilahe tüüp. Ja sobib elunautlejast Tony Starki rolli nagu valatult. Tema (ja teiste näitlejate) võimete taha see ja tulevased filmid kindlasti ei jää.

mr Cool

Rääkides tulevastest “Raudmehe” filmidest, siis seal saame arvatavasti näha masenduses joodik-raudmeest (kui ise käsikirja kirjutaks, laseks tal mingit süütut plikatirtsu raketiga riivata - no võimalikult dramaatiline ikka), mahakantud MARK II mudelis neeger-raudmeest ja ülinärvilist Samuel L. Jacksonit.

Võib-olla olen ise süüdi, et nii palju ja põhjalikult konkreetse filmi treilereid vahtisin… Aga ei ole päris normaalne, et paar minutit kahetunnise filmi peaaegu tühjaks tõmbavad. “Raudmees” kui täispikk linateos mind korralikult käima tõmmata ei suutnud…

6/10

Raudmees - Iron Man (2008)
R: Jon Favreau
N: Robert Downey Jr., Terrence Howard, Jeff Bridges, Gwyneth Paltrow, Leslie Bibb, Shaun Toub, Faran Tahir
125 min

Film Hispaania filmide nädala programmist. Ei hakka pikalt keerutama - igav oli. Vaatajale näidati üle kahe tunni rändteatritrupi rasket elu Franco-aegses Hispaanias. Rahvas on tüdinud ja vaene, uus ja huvitav meelelahutaja - kino - tungib jõuliselt peale. Näitlejaid tabavad mitmed tagasilöögid - inimesed lahkuvad trupist, etendused jäävad ära või esinetakse tühjale saalile (loe: kõrtsile)

Kõik tegelaste ebaõnnestumised sulavad üheks - lõpuks ei suutnud neid enam üksteisest eristada. Võib-olla oligi see filmitegijate soov - anda vaatajale edasi trupi pidevat musta auku, tekitada tüdimust ja masendust. Kui nii, siis see soov täitus.

Kohati tekkis selline klassikalise :/ eesti filmi mulje - veniv, udune, näitlejad ekraanil mängivad nagu teatris - teatraalselt. Hispaanlastele omane temperament võimendab sellist ülemängimist veelgi. Äkki oli ka see taotluslik (rändnäitlejad käituvad näitlejatena ka töövälisel ajal)? Ei tea, igatahes häiris.

Filmi lõpuosas rööviti ka see väike kaastundepiisk, mis õnnetute näitlejate vastu tekkinud oli. Kolm meest jõid ennast purju ja sundisid tulirelva ähvardusel suvalist noormeest nende silme all oma pruuti käperdama. Superspoiler…

Goya (niiöelda Hispaania Oscar) parimale filmile, režissöörile ja originaalstsenaariumile. Nojah…
Tartu inimestel soovitan selle filmi vaatamise asemel suvalisse kohta (näiteks Pirogovi platsile) maha istuda ja mööduvaid inimesi vaadata. Garanteerin, et teil on vähemalt kümme korda huvitavam.

2/10

Reis eikuhugi - El viaje a ninguna parte (1986)
R: Fernando Fernán Gómez
N: José Sacristán, Laura del Sol, Juan Diego, María Luisa Ponte, Gabino Diego, Nuria Gallardo, Fernando Fernán Gómez
140 min

Võimalik, et löön iseendale noa jalga, aga märgin ikkagi ära: Hispaania suursaatkond näitab Eesti inimestele tasuta filme. 16.-21. mail kell 21.00 Tallinnas kinos Sõprus ja 25.-30 mail kell 19.00 Tartus Athena Keskuses.
Sõpruse eestikeelne info IMDB lingid: Jalgpallipäevad, November, Üks frank, 14 peseetat, Reis eikuhugi, Päeva tunnid, Linnas
Endale hakkas silma “Jalgpallipäevad”, “Üks frank, 14 peseetat” (kuhu ma arvatavasti ei jõua) ja alles eile ilma mingi selgituseta kavast välja vahetatud “Piirideta linnas” (neist enim tunnustust leidnud). Eduardo, que pasó?
Eilsel “Jalgpallipäevadel” oli 2 esimest rida veel vaba - nii et kes ees, see mees.

Subtiitrid ainult inglise keeles!

“Jalgpallipäevad” on korralik Hispaania jant-komöödia - see tähendab palju totakaid olukordi, stereotüüpseid tegelasi, seksi, lärmi ja segadust. Vahel kulub selline kino ära. Meeldiva üllatusena suudab ligi kahe tunni pikkune film lõpuni tempot hoida.

Peategelasteks kuus kolmekümnendates eluaastates sõpra (+ üks sõbra sõber) ja nende keerulised suhted eluga (naised-armukesed, lapsed, karjäär, jalgpall)

JORGE: Su novia le deja cuando por fin decide preguntarle si se quiere casar con él.
RAMÓN: No sabe si odia más a su mujer, a su suegro o a los niños del autobús que conduce
GONZALO: feo, gordito, soso, sin carrera y sin novia
CARLOS: Actor fracasado con delirios de grandeza.
MIGUEL: policía, cantautor frustrado, maltratado psicológicamente por su mujer y ridiculizado por sus compañeros.
ANTONIO: Ex presidiario dispuesto a rehacer su vida y arreglar la de sus amigos.
SERAFIN: Un amigo de Antonio de la cárcel licenciado en trapicheos capaz de conseguir de todo o casi todo.

Soovides taaskogeda möödunud aegade hiilgust ja võidurõõmu panevad mehed kokku jalgpallimeeskonna ja liituvad kohaliku VII liigaga. Ühe jalgpallihooaja jooksul jõuab palju korda saata - kaotatakse laps, saadakse lõbutüdrukutelt suguhaigus, röövitakse põrsas ja proovitakse temast filmistaar teha jne.
Antonio (Ernesto Alterio) ja Serafin (Fernando Tejero) on ühed parimad närivilised pisipätid, keda kinolinal kunagi nähtud.

Hea (ropp) dialoog, žanrile sobiv kiire trompetimuusika ja mõned ilusad laulud, normaalne tehniline teostus. Lõpupoole hakkas mind (kui rahulikku põhjamaist inimest) kergelt häirima asjaolu, et peaaegu iga stseen lõppes kakluse või üleüldise kisakooriga.

Hinne tuli poole pudeli veini ja keskmisest parema tuju pealt.

7/10

Jalgpallipäevad - Días de fútbol (2003)
R: David Serrano
N: Alberto San Juan, Ernesto Alterio, Pere Ponce, Fernando Tejero, Roberto Álamo, Secun de la Rosa, Luis Bermejo, Natalia Verbeke
113 min

“Magnus” kütab kirgi - meedia ja internetiavarused on täis vihaste (filmi)inimeste arvamusi. Suuremat osa ei ole jõudnud ja ei plaanigi läbi lugeda, sest suurem osa inimesi on lollid… Niisiis…

Alustaks Kadri Kõusaarest isikust (pole ilus, aga annab mu põhiideele rohkem kaalu). Olen Kõusaarega põgusalt mitteametlikus õhkkonnas kokku puutunud. Selle juhuse ja tuttavate kogemuste põhjal on jäänud mulje, et tegemist on õela mõrraga (”No disrespect” ©Jon Stewart). No teate küll - sellist tüüpi inimene, kellele ei räägiks isegi oma kõige pisemaid saladusi, sest tead, et see annab talle võimaluse sind hävitada (”No disrespect” ©Jon Stewart). Muidugi on võimalus, et hindan oma inimhinge tundmise võimeid üle ja teen Kõusaarele liiga. Ning “meeste maailmas” läbilöömiseks hädavajalikku karmi fassaadi taga peitub tegelikult õrn lilleõieke.
Mis siis veel… ahjaa, Kõusaar on VALETAV MADU. Jutt täiesti iseseisvalt väljamõeldud stsenaariumist ja fiktiivsetest tegelastest on totaalne hämamine… või hädavale. Kui Kõusaar meedias oma filmi promomisega alustas, reklaamis ta seda väga selgelt ühe konkreetse pere loona… saime isegi teada, et selle sama pere lööb filmis kaasa. Ilma peale laiali saadetud esimese screeneri tiitrites ilutses Mart Laiski nime taga märge “himself” (s.t mees mängis filmis iseennast) Ei saa seda enam kuidagi tõestada - kes näinud, see teab, kes usub, see usub. “Ema” reageeris suhteliselt kiiresti (hirmutas kohtuga) ja peale seda muutus ka teose reklaamimise toon.
Võib-olla kirjutan ka filmist endast kunagi pikemalt. Hetkel märgiks ära, et üks keskmine Eesti käkk oli. Mõned tragikoomilised situatsioonid, dialoogijupid ja räme Mart Laisk päästsid läbikukkumisest.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.
Mind ei huvita niivõrd filmitegijate iseloom, teose kvaliteet või selle “sarnasusaste” reaalsusega. Mind huvitab, mis kurat toimub?

- - -

Esiteks, mis ajast meil “liigse eraellu sekkumise” pärast muretsetakse? Elu sellest ainult koosnebki - inimesed sekkuvad üksteise eraellu. Meie “õhtu- ja naistelehed” on täis inimeste kõige intiimsemaid lugusid. Mõnikord asendatakse piinliku täpsusega kirja pandud lugudes “delikaatselt” tegelaste nimed: Mariast saab Anna ja Annest Mari. Üks inimene on otsustanud enda või oma tuttavate lugu teistega jagada ja ajakirjanik seda kuuma tükki lugejatega jagada. Kogu lugu.
Elame riigis, kus avalikus kohas filmimine on piirangutest vaba. Teoreetiliselt võin terve päeva eramaa piiril mingi pere tegevusi filmida ja hiljem videojupi youtube’i üles toppida. Praktikas saaksin tõenäoliselt füüsiliselt haiget ja mulle avaneks võimalus perepea hiljem kohtusse kaevata… Kas ja kui palju tegelaste nimesid muudetakse ja nägu ruutudega kaetakse on jäetud igaühe isiklike eetikanormide ja südametunnistuse peale.
Mina näiteks ei pildista kunagi tänaval inimesi (vähemalt Eestis mitte). Eestlaste personaalne mull on tavaliselt hiigelsuur ja kaamerapurki jäämist kardatakse nagu head pärismaalased kunagi. Ise olen täpselt samasugune ja tegutsen järgides põhimõtet “ära tee teisele seda, mida ei taha, et sulle tehakse”…

- - -

Teiseks, millele kohtunik oma otsust tehes konkreetselt tugines? Ma lihtsalt ei saa aru. Kohtuasja loomuse tõttu lahendit ei avaldatud, samas pressiteated ja asjaosaliste kommentaarid on kahjuks segased.

“Isiku eraellu sekkumiseks peab olema selgelt põhjendatud ühiskondlik vajadus, kuid kohtu hinnanul ei ole filmi autorid esitanud ühtki eraellu sekkumise mõistlikku põhjendust. Kohus leidis, et kuigi Eestis põhiseaduse § 45 järgi tsensuuri ei ole, pole väljendusvabadus piiramatu, vaid selle määr on kõige avaram avaliku (poliitilise) elu küsimustes ning kõige piiratum eraelu sfääris.”

Kõik, mida ma siit välja loen, on see, et kohtunik Ele Liiv on võtnud meie põhiseaduse 45. paragrahvi ja sellele ise mingi määruste kogu juurde mõelnud.

“Isikul on õigus ise otsustada, kas ja millisel viisil ta tahab end avalikkuse ees kujutada ning kas ja mil määral tohivad kolmandad isikud muuta tema isiksuse avaliku arutelu esemeks.”

Tohoh. Siis ongi kõigi nende “naistekatega” lõpp. Ajaleht peab enne iga artiklit läbi helistama Anna (nimi muudetud), Mari (nimi muudetud), Jaanuse (nimi muudetud) jne ning neilt kõigilt nõusoleku saama (kas digiallkiri sobib?)
Või teistpidi - siin ju “otsustaski üks isik, kas ja millisel viisil end avalikkuse ees kujutada” - Mart Laisk nimelt. Mida see kohtuniku arvamus reaalselt tähendab? Laisk oleks pidanud olema ainuke inimene ekraanil?
Ja mingi maagiline 7 aastat. No misasja?
Kogu maailmas… Oijah…

- - -

Kust jookseb piir? Kunst - looming on suures osas insipeeritud “päriselust”. Kuidas saab keelata inimestel oma kogemustest ja tunnetest rääkimise.
“Võtsin noore pere laenu. Mõtlesin… raisk… kulub marjaks ära noh. Rehvid maksavad juba sitaks!” on peaaegu sõna-sõnalt tsitaat, mida kuulsin isiklikult umbes aasta enne “Tulnuka” valmimist. Oleks Indrek Ojari tegelaskuju prototüübilt naeruturtsatuse eest äärepealt vastu lõugu saanud. Rasmus Merivood seltskonnas ei märganud, ei oska öelda, kas filmis kujutati konkreetselt seda tegelast või mitte. Aga soovitaks tal igal juhul kohtus õnne proovida - äkki saab filmile seitsmeks aastaks tõkendi peale või mingit rahalist hüvitist.

Ääretult palju jama olen pidanud lugema. Inimesed räägivad asjadest, millest nad midagi ei tea. Ei pea kaugeltki paika väide, et selline kohtulahend on ainulaadne ja muudab meid kogu Euroopa naerualusteks. Ei, kaugeltki mitte - sellist tsensuuri on piisavalt. Kõige laiemat kõlapinda on leidnud ilmselt Saksamaa inimsööja-filmi keelamine - no ikka selleks, et inimsööja eraelu puutumatust kaitsta(!)
Aga ma ei tahagi elada Saksamaa suguses tsensuuririigis, kus inimene võetakse kriminaalvastutusele, kui ta teatab, et ei usu mõne ajalooepisoodi kirjeldusi või inimeste mälestusi, kus inimsööjast filmi väntamine, teatud raamatute lugemine või isegi sümbolite kasutamine kunstis on keelatud.

Kogu selles loos ei olegi ühtegi positiivset külge - “ema” on loll, et asja suure kella külge pani, Kõusaar ja Laisk on lihtsalt valelikud ja ebemeeldivad tüübid. See kõik on veel tegelikult OK - inimesed ongi lollid.
Aga mis mind kohutavalt häirib, on see, kui riigijuht, riiklik institutsioon või ametkond ennast avalikkuse ees lolliks teeb. Minul kui selle riigi kodanikul on häbi - Harju Maakohus tegi oma otsusega mulle häbi. Õnneks on Eesti kohtusüsteem kolmeastmeline, olen “peaaegu täiesti” kindel, et Tallinna Ringkonnakohus või äärmisel juhul Riigikohus parandab selle vea. Vastasel juhul läheb käiku §54…

- - -
Kõik loos kasutatud tegelased ja kirjeldatud juhtumid on fiktiivsed. Võimalikud sarnasused reaalsete inimeste, tegevuspaikade või nimedega on täiesti juhuslikud :/

Saan alles nüüd aru, millise vea ma tegin, kui oma pausist ette ei teatanud - sajad murekirjad on ummistanud mu virtuaalse postkasti. Vabandust, armsad fännid. “film PURGIS” ei ole surnud. Lihtsalt tempo läks liiga kiireks - pidin tegema raskeid valikuid. Otsustasin loobuda õhtusest dušist, blogimisest ja söömisest…
Ülejäänud filmiblogid on vahepeal head tööd teinud (isegi ühe väga meeldiva fänni juurde saanud)
Võlad on suured: üle vaatamata on peotäis märtsis ilmunud DVDsi (need ilmselt jäävadki paremaid aegu ootama), ümberjutustamata kinos nähtud ja juba ununema hakanud filmid. Oma järge ootab äsja saabunud ports aprilliplaate… Võtan hoo uuesti üles.