“Magnus” - mis kurat toimub?

“Magnus” kütab kirgi - meedia ja internetiavarused on täis vihaste (filmi)inimeste arvamusi. Suuremat osa ei ole jõudnud ja ei plaanigi läbi lugeda, sest suurem osa inimesi on lollid… Niisiis…

Alustaks Kadri Kõusaarest isikust (pole ilus, aga annab mu põhiideele rohkem kaalu). Olen Kõusaarega põgusalt mitteametlikus õhkkonnas kokku puutunud. Selle juhuse ja tuttavate kogemuste põhjal on jäänud mulje, et tegemist on õela mõrraga (”No disrespect” ©Jon Stewart). No teate küll - sellist tüüpi inimene, kellele ei räägiks isegi oma kõige pisemaid saladusi, sest tead, et see annab talle võimaluse sind hävitada (”No disrespect” ©Jon Stewart). Muidugi on võimalus, et hindan oma inimhinge tundmise võimeid üle ja teen Kõusaarele liiga. Ning “meeste maailmas” läbilöömiseks hädavajalikku karmi fassaadi taga peitub tegelikult õrn lilleõieke.
Mis siis veel… ahjaa, Kõusaar on VALETAV MADU. Jutt täiesti iseseisvalt väljamõeldud stsenaariumist ja fiktiivsetest tegelastest on totaalne hämamine… või hädavale. Kui Kõusaar meedias oma filmi promomisega alustas, reklaamis ta seda väga selgelt ühe konkreetse pere loona… saime isegi teada, et selle sama pere lööb filmis kaasa. Ilma peale laiali saadetud esimese screeneri tiitrites ilutses Mart Laiski nime taga märge “himself” (s.t mees mängis filmis iseennast) Ei saa seda enam kuidagi tõestada - kes näinud, see teab, kes usub, see usub. “Ema” reageeris suhteliselt kiiresti (hirmutas kohtuga) ja peale seda muutus ka teose reklaamimise toon.
Võib-olla kirjutan ka filmist endast kunagi pikemalt. Hetkel märgiks ära, et üks keskmine Eesti käkk oli. Mõned tragikoomilised situatsioonid, dialoogijupid ja räme Mart Laisk päästsid läbikukkumisest.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.
Mind ei huvita niivõrd filmitegijate iseloom, teose kvaliteet või selle “sarnasusaste” reaalsusega. Mind huvitab, mis kurat toimub?

- - -

Esiteks, mis ajast meil “liigse eraellu sekkumise” pärast muretsetakse? Elu sellest ainult koosnebki - inimesed sekkuvad üksteise eraellu. Meie “õhtu- ja naistelehed” on täis inimeste kõige intiimsemaid lugusid. Mõnikord asendatakse piinliku täpsusega kirja pandud lugudes “delikaatselt” tegelaste nimed: Mariast saab Anna ja Annest Mari. Üks inimene on otsustanud enda või oma tuttavate lugu teistega jagada ja ajakirjanik seda kuuma tükki lugejatega jagada. Kogu lugu.
Elame riigis, kus avalikus kohas filmimine on piirangutest vaba. Teoreetiliselt võin terve päeva eramaa piiril mingi pere tegevusi filmida ja hiljem videojupi youtube’i üles toppida. Praktikas saaksin tõenäoliselt füüsiliselt haiget ja mulle avaneks võimalus perepea hiljem kohtusse kaevata… Kas ja kui palju tegelaste nimesid muudetakse ja nägu ruutudega kaetakse on jäetud igaühe isiklike eetikanormide ja südametunnistuse peale.
Mina näiteks ei pildista kunagi tänaval inimesi (vähemalt Eestis mitte). Eestlaste personaalne mull on tavaliselt hiigelsuur ja kaamerapurki jäämist kardatakse nagu head pärismaalased kunagi. Ise olen täpselt samasugune ja tegutsen järgides põhimõtet “ära tee teisele seda, mida ei taha, et sulle tehakse”…

- - -

Teiseks, millele kohtunik oma otsust tehes konkreetselt tugines? Ma lihtsalt ei saa aru. Kohtuasja loomuse tõttu lahendit ei avaldatud, samas pressiteated ja asjaosaliste kommentaarid on kahjuks segased.

“Isiku eraellu sekkumiseks peab olema selgelt põhjendatud ühiskondlik vajadus, kuid kohtu hinnanul ei ole filmi autorid esitanud ühtki eraellu sekkumise mõistlikku põhjendust. Kohus leidis, et kuigi Eestis põhiseaduse § 45 järgi tsensuuri ei ole, pole väljendusvabadus piiramatu, vaid selle määr on kõige avaram avaliku (poliitilise) elu küsimustes ning kõige piiratum eraelu sfääris.”

Kõik, mida ma siit välja loen, on see, et kohtunik Ele Liiv on võtnud meie põhiseaduse 45. paragrahvi ja sellele ise mingi määruste kogu juurde mõelnud.

“Isikul on õigus ise otsustada, kas ja millisel viisil ta tahab end avalikkuse ees kujutada ning kas ja mil määral tohivad kolmandad isikud muuta tema isiksuse avaliku arutelu esemeks.”

Tohoh. Siis ongi kõigi nende “naistekatega” lõpp. Ajaleht peab enne iga artiklit läbi helistama Anna (nimi muudetud), Mari (nimi muudetud), Jaanuse (nimi muudetud) jne ning neilt kõigilt nõusoleku saama (kas digiallkiri sobib?)
Või teistpidi - siin ju “otsustaski üks isik, kas ja millisel viisil end avalikkuse ees kujutada” - Mart Laisk nimelt. Mida see kohtuniku arvamus reaalselt tähendab? Laisk oleks pidanud olema ainuke inimene ekraanil?
Ja mingi maagiline 7 aastat. No misasja?
Kogu maailmas… Oijah…

- - -

Kust jookseb piir? Kunst - looming on suures osas insipeeritud “päriselust”. Kuidas saab keelata inimestel oma kogemustest ja tunnetest rääkimise.
“Võtsin noore pere laenu. Mõtlesin… raisk… kulub marjaks ära noh. Rehvid maksavad juba sitaks!” on peaaegu sõna-sõnalt tsitaat, mida kuulsin isiklikult umbes aasta enne “Tulnuka” valmimist. Oleks Indrek Ojari tegelaskuju prototüübilt naeruturtsatuse eest äärepealt vastu lõugu saanud. Rasmus Merivood seltskonnas ei märganud, ei oska öelda, kas filmis kujutati konkreetselt seda tegelast või mitte. Aga soovitaks tal igal juhul kohtus õnne proovida - äkki saab filmile seitsmeks aastaks tõkendi peale või mingit rahalist hüvitist.

Ääretult palju jama olen pidanud lugema. Inimesed räägivad asjadest, millest nad midagi ei tea. Ei pea kaugeltki paika väide, et selline kohtulahend on ainulaadne ja muudab meid kogu Euroopa naerualusteks. Ei, kaugeltki mitte - sellist tsensuuri on piisavalt. Kõige laiemat kõlapinda on leidnud ilmselt Saksamaa inimsööja-filmi keelamine - no ikka selleks, et inimsööja eraelu puutumatust kaitsta(!)
Aga ma ei tahagi elada Saksamaa suguses tsensuuririigis, kus inimene võetakse kriminaalvastutusele, kui ta teatab, et ei usu mõne ajalooepisoodi kirjeldusi või inimeste mälestusi, kus inimsööjast filmi väntamine, teatud raamatute lugemine või isegi sümbolite kasutamine kunstis on keelatud.

Kogu selles loos ei olegi ühtegi positiivset külge - “ema” on loll, et asja suure kella külge pani, Kõusaar ja Laisk on lihtsalt valelikud ja ebemeeldivad tüübid. See kõik on veel tegelikult OK - inimesed ongi lollid.
Aga mis mind kohutavalt häirib, on see, kui riigijuht, riiklik institutsioon või ametkond ennast avalikkuse ees lolliks teeb. Minul kui selle riigi kodanikul on häbi - Harju Maakohus tegi oma otsusega mulle häbi. Õnneks on Eesti kohtusüsteem kolmeastmeline, olen “peaaegu täiesti” kindel, et Tallinna Ringkonnakohus või äärmisel juhul Riigikohus parandab selle vea. Vastasel juhul läheb käiku §54…

- - -
Kõik loos kasutatud tegelased ja kirjeldatud juhtumid on fiktiivsed. Võimalikud sarnasused reaalsete inimeste, tegevuspaikade või nimedega on täiesti juhuslikud :/

Sildid: eesti film, meedia, pulliila

>> 15:08 16.5.2008 >> trackback