Christopher Nolani uute Batmanide produtsendid ei ole laisad. Nagu muuseas lülitati programmi “Batman: Gotham Knight” - USA stsenaristide-näitlejate ja Jaapani kunstnike ühistööna sündinud 6 lühianimatsiooni. Kogumikule tehti ebaloomulikult palju reklaami ja turule paisati korraga “tavaline”, topeltplaat ja Blu-Ray väljalase. Sinna juurde veel väike sõnakõlks, et multikate tegevus leiab aset kahe filmi vahelisel ajal… ja asi peaks vist töötama.

Tuleks alustuseks kapist välja. Ma ei orienteeru absoluutselt tänapäeval nii populaarses ja hinnatud Jaapani anime-mangamaailmas. Umbes samamoodi nagu ei orienteeru Ladina-Ameerika seepides. Nad tunduvad mulle kõik liiga ühesugused (mingid kurvad tüdrukud, ülepingutatud kollid, laialivalguv fantaasia) ja mis peamine - nad ei rahulda mind visuaalselt (hmm). Niipalju kui neid näinud olen, ei ole kordagi tekkinud tunnet, et tahaks ka ise samamoodi joonistada osata… (tohutult kergem hakkas)

“Gotham Knight” tervikuna on siiski midagi muud - kohati tunneb nahkhiiremeestes ära kunstnike Neal Adamsi ja Jim Lee loodud tumedad tegelased. Järjekorras.

Have I Got a Story for You - 4 sõpra saavad rulapargis kokku ja räägivad oma kohtumistest Batmaniga (valetavad kuradid). Lõpuks näevad ta ka päriselt ära.
Kuskil kukla taga on tunne, et just seda juppi peaksid “multikaeksperdid” kõige paremini õnnestunud teoseks. Endale lugu midagi ei pakkunud; Gothami linnavaadetega oli küll kõvasti vaeva nähtud, aga (minu arvates) koledad tegelased nullisid selle töö.

- - -

Crossfire - kaks politseinikku leiavad ennast otse keset maffiagrupeeringute tulevahetust. Batman päästab päeva.
Lugu ise labaselt lihtsakoeline, aga sünge joonistusstiil (+ ilusad leegid) ja julgelt kasutatud õõvamuusika muudavad ta minu jaoks huvitavaks. Ja pahad saavad väga konkreetselt haiget - seda on alati tore vaadata.

- - -

Field Test - Lucius Fox annab Batmanile uue vidina, mille kandjalt kuulid tagasi põrkuvad. Asi töötab liiga hästi.
Selles segmendis näeb Batman välja nagu teismeline jaapanlane. Sellest infost peaks piisama.

- - -

In Darkness Dwells - röövitud jumalasulast otsides laskub Batman Gothami kanalisatsioonisüsteemi ja pistab rinda Scarecrow ja muteerunud Killer Crociga.
Juba nagu päris. Algab lühikese, aga väga ilusa õhulennuga üle rusuva Gothami. Joonistusstiil muutub tänavale jõudes ja veel omakorda maa alla kadudes. Püstitatakse mingi probleem, seletatakse tegelaste motiive - terviklik lugu.

- - -

Working Through Pain - vigastatud Batman meenutab, kuidas ta kunagi Indias vaimu treenis ja valuga toime tulema õppis.
Igav, aga võib-olla ei keskendunud piisavalt. Visuaalne lahendus ebameeldiv.

- - -

Deadshot - linna ilmub üliohtlik palgamõrvar, kelle väidetavaks sihtmärgiks on politseiülem Gordon. Batman uurib asja.
Tüüpiline Batman, ütleks. Ja töötab hästi. Osa algab Batmani mälupildiga vanemate surmaõhtust ja konkreetse episoodi pahalase tutvustamisega (ilusti omavahel kombineeritud). Koostöö politseiga, “ootamatu” pööre ja üks põnev madin. Terav dialoog. Joonistusstiil selline 80ndate lõpu “sünge ja konkreetse” uue laine sarnane. Väga vähe pooltoone - varjud mustad. Mulle meeldis.

- - -

Kokkuvõttes 50-50 siis - pooled segmendid pakkusid positiivse elamuse (Madhouse ja Production I.G. toodang), pooled mitte (Studio 4°C ja Bee Train). Nähtu põhjal ei hakka DVD-d muretsema, küll aga panin sisse tellimuse “Gohtam Knight” heliribale. Minu jaoks suhteliselt tundmatute nimede (Christopher Drake, Robert J. Kral, Kevin Manthei) poolt väga huvitav muusika, selgelt ära tuntavad ka Elfman-Zimmer-Howardi mõjutused.

5/10

Batman: Gotham Knight (2008)
R: Shoujirou Nishimi, Futoshi Higashide, Hiroshi Morioka, Yasuhiro Aoki, Toshiyuki Kubooka, Jong-Sik Nam
N: Kevin Conroy, David McCallum, Kevin Michael Richardson, Jim Meskimen, Corey Burton, Gary Dourdan, Ana Ortiz, Parminder Nagra
75 min

Ameerika telekanal History käiab alates eelmisest nädalast saadet, milles erinevad inimesed (sealhulgas Nolan, Bale ja psühholoogiaprofessorid) püüavad avada Batmani ja tema vaenlaste mõttemaailma-tegutsemismotiive. Kuigi oma olemuselt on “Batman Unmasked: The Psychology of the Dark Knight” üks 45 minuti pikkune reklaam, sobib see ideaalselt enda nö “Batmani lainele” viimiseks - väga kena montaaž, Zimmer-Howardi heliriba, tõenäoliselt parim kogu pilte Batmani koomiksitest ja mõned huvitavad paralleelid (Batman on Theodere Roosevelt?). Tuleb välja, et isegi nahkhiiremehe loojafirma DC asjapulgad ei defineeri oma kangelase tõelist indentiteeti sarnaselt. Kumb on fassaad: Bruce Wayne või Batman?

Saab vaadata siin või kolmes osas siin: 1, 2, 3 (kes pole Jokeri ja Two-Face’i tegelaskujudega kursis, võivad oma tulevast “Pimeduse Rüütli” filmielamust asjatult soperdada)

“The Dark Knight” on alustanud ülivõimsalt - läbi aegade suurim nädalavahetuse kassatulu (lõpuks ometi - Spider-Man 3 ei väärinud seda) ja esikoht IMDB parimate filmide tabelis. Laiaulatuslik reklaamikampaania, ravimite üledoos ja massipsühhoos on teinud oma töö. Isiklikult ei mõtlegi selle hullusega kaasa minna - astun ajutiselt kõrvale ja usaldan lehe tundmatu võõra kätesse.

Xipe filmiblogis ilmus umbes kolm kuud tagasi A-Rühma ühe episoodi arvustus. Sellest ajast peale on mainitud blogi omanik mind emailidega pommitanud (vähemalt üks kiri päevas!) ja vastupostitust nõudnud. Põhja Politseiprefektuuri Põhja politseiosakonnast sain oma järelpärimise peale vastuse, et selline teguviis otseselt ahistamiseks ei kvalifitseeru… Seega ei jäägi mul midagi muud üle, kui survele alla anda ja loota, et tänu sellele sissekandele pidevas hirmus elamine lõppeb.

Rühm läheb appi B.A. lapsepõlvesõber Jase Tatarole, kelle elu on julma bossi juhitud kinnipidamisasutuses ohtu sattunud. Ülemus Beale on vanglas kena äri püsti pannud - kõvemaid rusikamehi sunnitakse rikaste kauboide meeleheaks omavahel võitlema, kaotaja lõpetab reeglina surnult, võitja lastakse kerge edumaaga põgenema ja korraldatakse uhke ajujaht. Kõik see lõbu maksab muidugi roppu raha. Hannibal, B.A. ja Murdock lasevad ennast arreteerida, müüride vahele imbuvad ka A-rühma ihureporter Amy ja vanglapsühholoogiks kehastunud Face. Kõik ei lähe küll esialgse plaani kohaselt, kuid seltskond ületab need raskused mängeldes - pahad saavad oma palga ning Jase istub peagi koos rühma ja oma väikevennaga (näitlejate vanusevahe muide 36 aastat!?) lõbusalt ümber pidulaua.

Kuigi “A-Rühma” neljas osa “Pros and Cons” on ära unustanud paljud tüüpilise episoodi elemendid (mingit suurt vedurit kokku ei keevitata, Face jääb naiseta, B.A. ei lenda ja ei aja Murdocki taga), on see minu arvates sarja üks parimaid. Face’i lõunaosariigi aktsendiga dr. Pepper ja Hannibali homojuuksur olid õnnestunult välja mängitud. Lugu ise jooksis tõrgeteta. Murdock (suurepärane Dwight Schultz) on mulle meelde jäänud just sellisena nagu teda nendes klassikalistes “prügikoti stseenides” näha võib.

flashmovie

“Trash bags! I want some traaaash baaags!”

Eraldi jäi silma Jase Tatarot kehastanud näitleja - William Smith. Tegelikult täiesti võõras nimi, aga uurisin järgi, mis tüübiga täpsemalt tegu. IMDB andmetel osalenud kokku 271 filmis ja telesarjas. Pole paha. Raske öelda, milline on tema säravaim rollisooritus - võib-olla Conani isa (Conan the Barbarian), kuri vene polkovnik (Red Dawn) või mõni karm mootorrattur lugematutest B ja C kategooria filmidest. Aga need 271 rida IMDB-s ei ole veel kõik. Lisaks sellele on William Smith kahekordne käesurumise maailmameister, amatöörpoksija (31 võitu - 1 kaotus), kung fu ekspert. Ta on lõpetanud maineka Los Angelesi ülikooli vene filoloogia magistratuuri (cum laude) ja valdab vabalt veel kolme võõrkeelt. Töötanud ülikoolis õppejõuna, Prantsumaal vetelpäästjana ja Californias tuletõrjujana. Korea sõja veteran. Teinud 5 tunni jooksul 5100 “kõhulihast”. Lihtsalt suurepärane, et sellised inimesed olemas on.

William Smith 2004. aastal mingit elutöö auhinda vastu võtmas

8/10

The A-Team: Pros and Cons (1983)
R: Ron Satlof
N: George Peppard, Dirk Benedict, Melinda Culea, Dwight Schultz, Mr. T, Clifton James, William Smith, Meeno Peluce
46 min

ETV pakub vaatajale täna õhtul/öösel kolm head dokki. Hariv film Eesti ajaloost, laste elust India punaste laternate tänaval ja USA terrorismivastase sõja pahupoolest. Kahel viimasel ette näidata parima dokumentaalfilmi Oscarid aastatest 2004 ja 2007.

21:25 Haukka grupp (2005)
22:20 Bordellis sündinud - Born Into Brothels: Calcutta’s Red Light Kids (2004)
00:30 Takso põrgusse - Taxi to the Dark Side (2007)

Nii nagu igal suvel, lekivad (või lekitatakse) internetti vähemalt pooled septembris USA teleekraanidele jõudvad sarjad. Osad neist täiesti teleküpsed pilootosad, teised alles stuudiobosside heakskiitu ootavad poolikud tooted (”here be show title”, “here be scene 51″ jne). Kerge ülevaade pakutavast.

Kõige meeldejäävam esimesena. Tragikoomiline “Pretty Handsome” - “Nip/Tucki” looja Ryan Murphy projekt.

that’s an awesome costume

Bob Fitzpayne on ameerika kõrgklassi perekonnast pärit mainekas günekoloog, kellel on suur saladus. Ta on naisena mehe kehas lõksus. Siiani on ta seda oma vanemate, naise, kahe lapse ja kõigi teiste eest edukalt varjanud, kuid vales elamise koorem muutub aina raskemaks. Saladusi on teistelgi - Bobi isal on armuafäär ja Bobi poja tüdruksõber ootab last.

Joseph Fiennes (Shakespeare in Love) teeb suurepärast tööd (transseksuaalid võivad muidugi vastu vaielda). Samuti ülejäänud näitlejad, eriti Bobi naist Elizabethi kehastav Carrie-Anne Moss (Matrix) ja Bobi esimest transseksuaalist patsienti mängiv Dot Jones. Väga kena kaameratöö (pingelistes olukordades ja fantaasialõikudes kasutatakse ka “käsikaamerat”), mängitakse osavalt helitugevusega ja kasutatakse julgelt muusikat. Dialoog on taotluslikult irooniline (võib-olla isegi teatraalne), samas välditakse tõsiste teemade juures labaseks muutumist. Igatpidi hoolikalt üles ehitatud meelelahutus. Isegi lõputiitrid saabuvad koos läbi aegade parima lauluga, sobib ülihästi (ma arvan, et kõik saavad aru, mis lugu ma mõtlen)

Joseph Fiennes & Carrie-Anne Moss

Nüüd puänt - telejaam FX ei plaani sarja näitama hakata! Ja ilmselt ei jõutud seda enam kellelegi teisele müüa. Pehmelt öeldes kummaline otsus. Viimased 10 aastat kestnud kõikvõimalike seksuaalhälvikute televisioonis promomine on mind tõeliselt ära tüüdanud, aga sellise projekti tagasilükkamine on kergemat sorti kuritegu. Loomulikult on teoreetiline võimalus, et keegi korjab sarja kevadhooajal või järgmisel sügisel uuesti üles, aga elu on näidanud, et see on väga keeruline - filmitegijad-näitlejad on seotud juba uute projektidega. Hoopis tõenäolisem on, et isegi see tunnipikkune pilootosa ei jõua kunagi teleekraanidele. Väga kahju - potentsiaali üheks (püstitatud teemad ei luba minu arust pikemaks venitada) väga tugevaks hooajaks oleks piisavalt. Fiennesi ja Mossi karjäärile oleks natuke meediasära ära kulunud.

- - -

Nüüd ühest teisest kuriteost - HBO(!) hakkab sügisest näitama uut vampiirisarja - “True Blood”. Sari põhineb Charlaine Harrise soparomaanidel, televisooni toppis asja “Six Feet Under” (Mulla all) looja Alan Bell. Tegevus leiab aset USA lõunaosariigi väikelinnas. Vampiirid on äsja “kirstust välja tulnud” (teadlased on leiutanud efektiivse vereasendaja, seega puudub vajadus kaaskodanikke õgida) ja proovivad inimestega külg-külje kõrval elada. Peategelane Sookie Stackhouse (Anna Paquin) on telepaatiliste võimetega ettekandja, kes ühte salapärasesse vampiiri ära armub…

pildil salapärane vampiir

Ma ei mäleta, millal viimati midagi nii tobedat nägin. Totrad tegelased, ülepingutatud näitlemine (eriti see kolmekordselt võimendatud lõunaosariiklase aktsent), jube dialoog. Boonuseks natuke hullumeelset vampiiriseksi ja paljast ihu (osadel hakkasid kõrvad liikuma, aga tegelikult ei suuda “isegi vampiiriseks” seda käkki päästa)
Ma saan aru, et proovitakse täita Buffyst/Angelist ja eelmise hooaja (ebaõiglaselt katkestatud) sarjast “Moonlight” jäänud tühja auku… Tasemevahe on lihtsalt masendav.

- - -

Imelikult pikaks venis tekst, tegelikult plaanisin iga lekkinud sarja kohta (kokku 9) ainult paar lauset kirjutada. Ülejäänutest siis kunagi hiljem. Aga Pretty Handsome’i ja True Bloodi soovitan ära vaadata. Väga õpetlik. Saab näha, millised projektid kõrvale heidetakse ja millised eetrisse paisatakse.

Pärnu rahvusvaheline dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festival on poole peal. Pärnu osa õieti juba lõppenud ja auhinnad jagatud. Edasi liigub festival lahjendatud programmiga Rakverre, Manijale, Haapsallu, Viljandisse, Heimtalisse, Otepääle ja Põlvasse.

Ise ei ole seanssidele kunagi füüsiliselt kohale jõudnud. Graafikud ei ole kattunud… ja festivali tase ei ole veel selline, mille pärast eraldi puhkuseplaane teha. Aga kellel aega, tasub kindlasti läbi astuda (pilet kõigest 10 krooni). Nagu eelmistel aastatel, sain ka seekord festivalist osa ETV vahendusel - imekombel õnnestus ära vaadata kõik alaprogrammi “Lapsed ja vanemad” 7 filmi. Teema on iseenesest keeruline - intiimsetest peresuhetest (hea) tõsielufilmi tegemine on väga raske. Võib-olla sellepärast tunduski televaatajatele pakutav valik natuke lahjem kui tavaliselt. Ei hakanud iga filmi kohta eraldi postitust tegema, seega panen siin mõtted paari lausega kirja…

Kodu (Domov, Tšehhi 2007)
R: Margareta Hruza
Režissöör võtab üles oma segased peresuhted. Tšehhist Norrasse põgenenud pere puruneb, kui ema otsustab mehe ja 14-aastase lapse maha jätta ja USA-sse sõita. Aastaid hiljem saab ema oma täiskasvanud tütre ja mehega uuesti kokku.

Kui eksin, andku Hruzad mulle andeks, aga midagi nii võltsi pole ma ammu näinud. Nö käsikirjaga tõsielufilm, ettevalmistatud tegevuspaikade, tellitud muusikaga… Soovitan vaadata - väga huvitav, et ka nii saab dokumentaalfilmi teha.
- - -

Mayomi (Suurbritannia 2008)
R: Carol Salter
Sri Lankal elab tubli noor naine Mayomi, kes kaotas tsunami tõttu oma ema ja kodu ning peab nüüd üksinda invaliidist isa, joodikust venna ja 6-aastase kasupojaga hakkama saama.

Kurb, kuid positiivne lugu. Filmina korralikult ei töötanud - natuke laisalt filmitud ja kokku lõigatud.
- - -

Ema (La mère, Šveits 2007)
R: Antoine Cattin ja Pavel Kostomarov
Film vaprast vene naisest Ljubovist. Keerulise elusaatusega üheksa lapse ema tõestab, et heaks inimeseks olemine (või selleks saamine) on võimalik ka kõige raskemates oludes.

Masendav ja samal ajal lootust sisendav. Naer ja pisarad käsikäes. Väga lihtne ja arvatavasti mitte eriti haruldane lugu, aga kindlasti vaatamist väärt. Pikemalt kirjutasin siin.
- - -

Marcela (Tšehhi 2006)
R: Helena Trestikova
Marcela abiellus, sünnitas tütre, mees jättis maha, otsis uue mehe, sünnitas vaimupuudega poja, otsib uusi mehi, kaotab tütre, otsib uusi mehi. Marcela masendavat elu näidatakse tšehhi televisioonis, inimesed saadavad talle raha ja Marcela vahetab korterit.

Tüütu ja igav. Ekraanil ainult ebameeldivad tegelased. Festivali kataloogis “Marcela” kohta huvitav lause: “Marcela peab elama edasi ühiskonnas, kus raha räägib kõvema häälega kui inimlikud väärtused” - ei saanud aru, kuidas sellisele järeldusele jõuti…
- - -

Töötav ema (Ima Hozeret Habayta, Iisrael 2007)
R: Limor Pinhasov
Boliivlanna Marisa jätab oma kaks väikest last vanavanemate hoole alla ja läheb Iisraeli raha teenima. Alguses vaid kahe aasta pikkuseks planeeritud tööreis venib 15 aastani. Film näitab kuidas Boliiviasse naasnud Marisa (nüüd juba võõra) keskkonna ja perega kohaneb.

Asjatult pikaks venitatud - tühjade kaadritega täidetud film. Kui videomakk pildiga kiirkerimist ei võimaldaks, oleks vaatamine arvatavasti katki jäänud.
- - -

Hoia mind, lase mul minna (Hold Me Tight, Let Me Go, Suurbritannia 2007)
R: Kim Longinotto
Mulberry Bush on erikool Inglismaal, kus õpivad käitumisprobleemidega (tihti vägivaldsed) lapsed. Õpetaja peavad taluma sõimu, sülge ja füüsilist vägivalda. Ärritunud õpilased rahustatakse maha neid kinni hoides (eriti raskel juhul tuleb appi suur tugev neeger), lastakse lahti täiesti rahunenud ja oma halba käitumist arutavad lapsed.

Meeldejääv film, aga kahjuks väga poolik. Režissöör ja monteerijad otsisid ainult skandaale ja suuri tundeid. Seda tehes unustati vaataja infonälg - kuidas kool tegelikult toimis? Täiesti ignoreeriti koolis õppivaid tüdrukuid (ilmselt poistest vähem atraktiivsed - st vägivaldsed). Et kogu film oli üles võetud passiivse vaatleja seisukohast (puudusid intervjuud), jäi infohulk veelgi väiksemaks. Huvitav elamus sellegipoolest. Tahaks väga teada, mis neist lastest tulevikus saab.
- - -

Liza oma tee (Liza… Like Her, Panama 2005)
R: Anne Marie Canavaggio
Meesnaine Liza valmistab molasid. Molad on ilusad kirjud “riidemaalid”/traditsioonilised kuna indiaanlaste kehakatted.

Kogukond saab Lizaga hästi läbi, sest too jagab molade müügist teenitud raha külarahvaga. Vähemalt sellise mulje nad jätsid. Filmimiseks oli kastuatud mingit odavat miniDV säästukaamerat, mis muutis huvitavad kirjud molad (filmi parim osa) uduseks ja tuhmiks.
- - -

Televaatajad hääletasid ülekaalukalt parimaks filmi “Ema”. See oli tegelikult ka ainuvõimalik valik.

Žürii lemmikud:
Parim film – “Gugara”, Andrzej Dybczak ja Jacek Naglowski (Poola)
Eesti film - “Aljoša”, Meelis Muhu
Teaduslik jäädvustus – “Vihma tegemine”, Liivo Niglas (Eesti) ja Frode Storaas (Norra)
Film põlisrahvaste ellujäämisest – “Kokkupuutepunktid”, Perle Møhl (Prantsusmaa)
Loodus ja inimene - “Kas Saami metsade viimane joik?”, Hannu Hyvönen (Soome)
Kodanikuliikumist toetav film - “Tamm nr. 419″, Robert Harding Pittman (USA)
Prantsuse suursaadiku auhind - “Paradiis”, Jerzy Sladkowski (Rootsi)

- - -
XXII Pärnu Filmifestival
festivali kataloog (pdf fail) - kena mahukas ülevaade, tõlge on kohati eksitav

(pilt postituse päises on filmist “Hoidkem tants elus” - saab näha 16. juulil Rakveres ja 25. juulil Viljandis)

Dokumentaalfilm vaprast vene naisest Ljubovist. Keerulise elusaatusega üheksa lapse ema tõestab, et heaks inimeseks olemine (või selleks saamine) on võimalik ka kõige raskemates oludes. Kes soovib, võib “Emale” läheneda ka mittepersonaalselt (väljaspool Ljubovi ja tema perekonna raame) - sellisel juhul pakub film masendava pildi kaasaja Venemaast. Igal juhul väga tugev ja loomulikuna mõjuv tükk.

Antoine Cattini ja Pavel Kostomarovi filmi kõrgele kvaliteedile paneb aluse lai valikuvõimalus - operaator-režissöörid püüdsid purki üle 180 tunni kasutuskõlblikku materjali (kolme aasta jooksul perekonda nädalakaupa külastades). Tänu sellele ei ole “Ema” pelgalt lineaarne tõsielulugu, vaid omaette teemaarenduse (ja aeglaselt avanevate karakteritega) ilusa pildikeelega kunstiteos.
Lugu on vaataja jaoks põnevaks ehitatud. Algul on Ljubov lihtsalt üks rumal ropu suuga vene eit. Mingil hetkel antakse talle taust - 14-aastaselt pudeli viina eest jõhkardist mehele maha müüdud naine räägib oma lapsepõlvest. Enne lõppu näidatakse Ljubovi ja tema lapseootel tütre Alesja suhteid. Ning tuuakse sisse võrdlusmoment - keegi võõras, tõenäoliselt samasuguse raske saatusega ema (ja tema suhted oma lapsega). Alles nüüd avaneb täielikult Ljubovi hinge suurus. Dokumentalistika reeglite seisukohast võib-olla mitte kõige “õigem” lähenemine, aga lõppkokkuvõttes on tulemus sama - kogu lugu on võimalikult ausalt ära räägitud.

Kuskilt jäi silma mingi ameeriklase (muidu filmi kiitev) arvamus, et suures osas jäetakse asjad seletamata ja konteksti asetamata. Arvan, et suuremale osale eestlastest leidus seal konteksti rohkem kui vaja… Ropendavad, klassikaupa viina kaanivad hambutud lõngused, kes varem või hiljem vangi satuvad ja endast üksikemad maha jätavad. Olematu töömoraaliga lehmalaudad (no tegelikult kolhoosid) ja nende uhked brigadirid. Iga üle 20-aastase lapse vanemad on tõenäoliselt sarnaselt Ljubovi ja tema tütrega kogenud olukorda, kus infovahetus lähedastega toimib sünnitusmaja seitsmenda korruse aknast alla röökides… Kahjuks “naudime” ka meie selle süsteemi järelmõjusid veel pikki aastaid.

Masendav ja samal ajal lootust sisendav. Naer ja pisarad käsikäes. Väga lihtne ja arvatavasti mitte eriti haruldane lugu, aga kindlasti vaatamist väärt.

8/10 (hea meelega jätaks üldse hindamata)

Ema - La mère (2007)
R: Antoine Cattin, Pavel Kostomarov
80 min

Üks vana suur võlg (teiste võlgade hulgas) tahab klaarimist. Maikuu viimase kahe nädala jooksul käisin kolm korda kinos… Indiana Jonesi vaatamas. Kõigepealt tasuta esilinastusel. Teist korda juba oma raha eest ja üksinda, sest tahtsin kontrollida ega silmad-kõrvad esimesel korral alt ei vedanud. Kolmas kord tiriti vägivalda kasutades kaasa. Ostsin suures meeltesegaduses promilli-combo - õlled jõudsin ära hävitada, aga popcorni pani keegi teine nahka. Siiani ei tea täpselt kes, sest ärkasin alles koos lõputiitritega…

Viimasel ajal surun oma ootusi enne “suurte filmide” vaatamist teadlikult alla, aga sellest hoolimata oli pettumus suur. Kusjuures minu puhul ei kehti ka väide, et olen “sellest east välja kasvanud”, “koos oma iidolitega muutunud” jne. Pole kunagi olnud mingi andunud Indy fänn - näiteks “Last Crusade”i nägin ära alles eelmisel sügisel (ei tea, kuidas nii läks). Ja meeldis… nagu ka kaks esimest osa.

Mis siis “Kristallpealuu kuningriigil” puudu jäi? Tähtsuse järjekorras: huvitav lugu, põnevustunne, tegelaskujud, dialoog…
Mida liiga palju oli? Koledaid arvutiahve.

Tagaajamised-koopaseiklused ei pannud südant kiiremini lööma. Kui neid veel “Raiders of the Lost Arki” esimese kümne minutiga võrrelda (koobas-> pärismaalased -> “paha arheoloog” -> lennuk), kisub asi juba päris nukraks. Lihtne ja lööv märul, mis töötab ka kümnendal vaatamiskorral - seda uues filmis kahjuks pakkuda ei suudetud. Kõige lähemale pääses vast Indiana ja Mutti esimene ühine seiklus…

Tegelaskujude ehitamisel nähti kõige vähem vaeva peapahalase kolonel (tegelikult siis polkovnik?) doktor Irina Spalkoga (Cate Blanchett). Piisavalt hirmutav ei olnud, piisavalt loll, kaval või veetlev samuti mitte. Ühesõnaga tühi tegelane, kelle ainsaks märgiks jäid rapiir ja naljakas aktsent. Professor Oxley oli algusest peale üleliigne. Karen Allen Indy vana pruudina oli ekraanil kena, aga näitlejaoskused tundusid vist natuke roostes olevat - jättis võltsi mulje. Harrison Ford ja Shia LaBeouf tegid etteantud materjaliga, mis suutsid.

Ühest asjast ei saa üle ega ümber. Indiana Jonesi varasemad osad on küll täis müstikat-fantastikat (sealhulgas uskumatuid pääsemisi), aga mitte kunagi sulaselgeid jaburdusi. “Kristallpea kuningriigi” tuumaplahvatuses sadu meetreid (paar kilomeetrit?) lendav külmkapp ja sealt ilma ühegi kriimuta välja astuv Indy võtab jaburduste peapreemia. Täiesti üleliigne stseen. Aga igas halvas on ka midagi head - kinos oli ääretult lõbus osade inimeste reaktsioone jälgida: silmad löödi maha, nägu kaeti kätega, hõõruti oimukohti jne. Lisaks kinkis see stseen meile uue tabava ingliskeelse väljendi: “Nuke the fridge” (ekvivalentne “Jump the shark”iga).

Minu jaoks jääb Indiana Jones (hetkel veel) triloogiaks. “Kristallpea kuningriik” on võõrkeha - pigem ebaõnnestunud (st mittenaljakas) paroodia, kui ühe kinoajaloo klassiku neljas osa.

4/10 

Indiana Jones ja kristallpealuu kuningriik - Indiana Jones and the Kingdom of the Crystal Skull (2008)
R: Steven Spielberg
N: Harrison Ford, Cate Blanchett, Karen Allen, Shia LaBeouf, Ray Winstone
120 min