XXII Pärnu Filmifestival
14.7.2008 filmiMÖLA
Pärnu rahvusvaheline dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festival on poole peal. Pärnu osa õieti juba lõppenud ja auhinnad jagatud. Edasi liigub festival lahjendatud programmiga Rakverre, Manijale, Haapsallu, Viljandisse, Heimtalisse, Otepääle ja Põlvasse.
Ise ei ole seanssidele kunagi füüsiliselt kohale jõudnud. Graafikud ei ole kattunud… ja festivali tase ei ole veel selline, mille pärast eraldi puhkuseplaane teha. Aga kellel aega, tasub kindlasti läbi astuda (pilet kõigest 10 krooni). Nagu eelmistel aastatel, sain ka seekord festivalist osa ETV vahendusel - imekombel õnnestus ära vaadata kõik alaprogrammi “Lapsed ja vanemad” 7 filmi. Teema on iseenesest keeruline - intiimsetest peresuhetest (hea) tõsielufilmi tegemine on väga raske. Võib-olla sellepärast tunduski televaatajatele pakutav valik natuke lahjem kui tavaliselt. Ei hakanud iga filmi kohta eraldi postitust tegema, seega panen siin mõtted paari lausega kirja…
Kodu (Domov, Tšehhi 2007)
R: Margareta Hruza
Režissöör võtab üles oma segased peresuhted. Tšehhist Norrasse põgenenud pere puruneb, kui ema otsustab mehe ja 14-aastase lapse maha jätta ja USA-sse sõita. Aastaid hiljem saab ema oma täiskasvanud tütre ja mehega uuesti kokku.
Kui eksin, andku Hruzad mulle andeks, aga midagi nii võltsi pole ma ammu näinud. Nö käsikirjaga tõsielufilm, ettevalmistatud tegevuspaikade, tellitud muusikaga… Soovitan vaadata - väga huvitav, et ka nii saab dokumentaalfilmi teha.
- - -
Mayomi (Suurbritannia 2008)
R: Carol Salter
Sri Lankal elab tubli noor naine Mayomi, kes kaotas tsunami tõttu oma ema ja kodu ning peab nüüd üksinda invaliidist isa, joodikust venna ja 6-aastase kasupojaga hakkama saama.
Kurb, kuid positiivne lugu. Filmina korralikult ei töötanud - natuke laisalt filmitud ja kokku lõigatud.
- - -
Ema (La mère, Šveits 2007)
R: Antoine Cattin ja Pavel Kostomarov
Film vaprast vene naisest Ljubovist. Keerulise elusaatusega üheksa lapse ema tõestab, et heaks inimeseks olemine (või selleks saamine) on võimalik ka kõige raskemates oludes.
Masendav ja samal ajal lootust sisendav. Naer ja pisarad käsikäes. Väga lihtne ja arvatavasti mitte eriti haruldane lugu, aga kindlasti vaatamist väärt. Pikemalt kirjutasin siin.
- - -
Marcela (Tšehhi 2006)
R: Helena Trestikova
Marcela abiellus, sünnitas tütre, mees jättis maha, otsis uue mehe, sünnitas vaimupuudega poja, otsib uusi mehi, kaotab tütre, otsib uusi mehi. Marcela masendavat elu näidatakse tšehhi televisioonis, inimesed saadavad talle raha ja Marcela vahetab korterit.
Tüütu ja igav. Ekraanil ainult ebameeldivad tegelased. Festivali kataloogis “Marcela” kohta huvitav lause: “Marcela peab elama edasi ühiskonnas, kus raha räägib kõvema häälega kui inimlikud väärtused” - ei saanud aru, kuidas sellisele järeldusele jõuti…
- - -
Töötav ema (Ima Hozeret Habayta, Iisrael 2007)
R: Limor Pinhasov
Boliivlanna Marisa jätab oma kaks väikest last vanavanemate hoole alla ja läheb Iisraeli raha teenima. Alguses vaid kahe aasta pikkuseks planeeritud tööreis venib 15 aastani. Film näitab kuidas Boliiviasse naasnud Marisa (nüüd juba võõra) keskkonna ja perega kohaneb.
Asjatult pikaks venitatud - tühjade kaadritega täidetud film. Kui videomakk pildiga kiirkerimist ei võimaldaks, oleks vaatamine arvatavasti katki jäänud.
- - -
Hoia mind, lase mul minna (Hold Me Tight, Let Me Go, Suurbritannia 2007)
R: Kim Longinotto
Mulberry Bush on erikool Inglismaal, kus õpivad käitumisprobleemidega (tihti vägivaldsed) lapsed. Õpetaja peavad taluma sõimu, sülge ja füüsilist vägivalda. Ärritunud õpilased rahustatakse maha neid kinni hoides (eriti raskel juhul tuleb appi suur tugev neeger), lastakse lahti täiesti rahunenud ja oma halba käitumist arutavad lapsed.
Meeldejääv film, aga kahjuks väga poolik. Režissöör ja monteerijad otsisid ainult skandaale ja suuri tundeid. Seda tehes unustati vaataja infonälg - kuidas kool tegelikult toimis? Täiesti ignoreeriti koolis õppivaid tüdrukuid (ilmselt poistest vähem atraktiivsed - st vägivaldsed). Et kogu film oli üles võetud passiivse vaatleja seisukohast (puudusid intervjuud), jäi infohulk veelgi väiksemaks. Huvitav elamus sellegipoolest. Tahaks väga teada, mis neist lastest tulevikus saab.
- - -
Liza oma tee (Liza… Like Her, Panama 2005)
R: Anne Marie Canavaggio
Meesnaine Liza valmistab molasid. Molad on ilusad kirjud “riidemaalid”/traditsioonilised kuna indiaanlaste kehakatted.
Kogukond saab Lizaga hästi läbi, sest too jagab molade müügist teenitud raha külarahvaga. Vähemalt sellise mulje nad jätsid. Filmimiseks oli kastuatud mingit odavat miniDV säästukaamerat, mis muutis huvitavad kirjud molad (filmi parim osa) uduseks ja tuhmiks.
- - -
Televaatajad hääletasid ülekaalukalt parimaks filmi “Ema”. See oli tegelikult ka ainuvõimalik valik.
Žürii lemmikud:
Parim film – “Gugara”, Andrzej Dybczak ja Jacek Naglowski (Poola)
Eesti film - “Aljoša”, Meelis Muhu
Teaduslik jäädvustus – “Vihma tegemine”, Liivo Niglas (Eesti) ja Frode Storaas (Norra)
Film põlisrahvaste ellujäämisest – “Kokkupuutepunktid”, Perle Møhl (Prantsusmaa)
Loodus ja inimene - “Kas Saami metsade viimane joik?”, Hannu Hyvönen (Soome)
Kodanikuliikumist toetav film - “Tamm nr. 419″, Robert Harding Pittman (USA)
Prantsuse suursaadiku auhind - “Paradiis”, Jerzy Sladkowski (Rootsi)
- - -
XXII Pärnu Filmifestival
festivali kataloog (pdf fail) - kena mahukas ülevaade, tõlge on kohati eksitav
(pilt postituse päises on filmist “Hoidkem tants elus” - saab näha 16. juulil Rakveres ja 25. juulil Viljandis)
Sildid: dokk