Mõned filmid jäävad kauemaks külge. Näiteks “Goodbye Solo”, mis juba mitu päeva mõtetes püsinud. Mitte nii sügaval, et hakkaks elu segama… kuid teiste PÖFFi filmide jälgimine on pisut häiritud. Tegelikult ma isegi ei suuda neid tundeid korralikult defineerida (ja see tekitab ebamugavust) - need ei ole mingid probleemid või vastamata küsimused, või konkreetsed stseenid. Meelde jäi kogu film… ja Solo rõõmsameelne “Yo, William!”

William on vana ja väsinud mees, kes teeb Senegalist pärit taksojuht Sologa suulise lepingu - Solo peab ta paari nädala pärast kopsaka summa eest linnast välja kõrge mäe tippu sõidutama. Tähelepanelik taksojuht taipab, et William plaanib seal oma elu lõpetada, ja ta võtab oma südameasjaks see sündmus ära hoida. Sõbralik Solo tungib tõrksa Williami ellu ja kahe mehe vahel tekib ebaharilik side.

Tegelaste lood tuuakse vaatajani väga osavalt. William (kelle MURE ümber film üles on ehitatud) avaneb väga aeglaselt, läbi väikeste vihjete ja märkuste. Isegi filmi lõpuks ei saa ta tegutsemismotiivid täiesti selgeks. Samas kui Solot tutvustatakse ülima põhjalikkusega - tema päritolu, perekond, sõbrad, kodu, töö, hobid ja isegi unistused - kõik mahub ekraanile. Nad ei varjuta vähemalgi määral filmi põhiteemat ja samas ei mõju üleliigsetena. See on märk suurepärasest lavastajatööst - paljud ei saaks taolise infohulga ja teemaliinide kokkusulatamisega hakkama. On äärmiselt positiivne, et lavastaja ei pressi inimestelt vägisi emotsioone välja. Vaatajat ei sunnita Williami ja Solo imearmsa kasutütre pisarates kallistusele kaasa vesistama (sest selline stseen filmis puudub). Tunded äratatakse teisiti… Ei oleks kunagi arvanud, et stseen ühel kenal sügispäeval oma pangakontot sulgema minevast mehest võib nii kurb olla.

Taolised filmid mõjuvad inimestele erinevalt - näiteks Kosmose nagisevate toolidega väikeses saalis saabusid esimesed haudvaiksed hetked ja nohisevad ninad filmi 50 minutil (ei mäleta, mis selle täpselt tingis). Aga isegi kui “Goodbye Solo” hingele midagi pakkuda ei suuda (ei taha seda uskuda), nõustuvad ilmselt kõik, et peaosalised saavad oma tööga fantastiliselt hakkama. Kunagine Elvis Presley kambajõmm Red West on oma rolli nagu valatud. Ei usu, et mõni Hollywoodi ätt-staaridest oleks seda rolli samaväärse tagasihoidlikkusega mängida suutnud. Uustulnuk Souleymane Sy Savane on VÄGA hea ja usun, et näeme teda peagi uuesti ekraanil. Tema kehastatud taksojuht Solo on meeldejäävaim “sõbralik immigrant” (sarnaseid tegelasi on PALJU) läbi aegade. Mõjub täiesti usutavalt nii lahke ja rõõmsa kui kurva ja tõsisena.

Pildikeel on elus ja piisavalt intiimne. Mõned huvitavad “ringvaated” (stseen motelli parklas on geniaalne) ja efektse nurga all lähivõtted tegelastest. Tõeline visuaalne maiuspala on sügisvärvides udusse mattunud ja hiljem tuules mässav loodus filmi lõpus.
Rääkides lõpust… Vahetult peale filmi vaatamist ei saanud viimaste kaadrite mõttekusest aru. Kuid nüüd rahulikult mõeldes tundub see igati loogiline valik - sobib ideaalselt ülejäänud filmi stiiliga.

Režissöör Ramin Bahrani nimi tasub meelde jätta. Ja tema eelmised kriitikute poolt kiidetud linateosed Man Push Cart (2005) ja Chop Shop (2007) ära vaadata, ise plaanin seda kindlasti teha.

“Goodbye Solol” on olemas kõik see, mida ma ühelt “väikeselt filmilt” ootan. Elus “elu” ja kaameratöö, usutavad-naturaalsed tegelased. Sujuv lugu ja suur annus (segaseid) tundeid. “Once” sai sellega hakkama eelmisel aastal, kõnealune film 2008. aasta PÖFFil.

9/10

Hüvasti, Solo - Goodbye Solo (2008)
R: Ramin Bahrani
N: Souleymane Sy Savane, Red West, Diana Franco Galindo, Carmen Leyva
91 min

Auhinnad Sundance’i, San Sebastiani ja veel mõnelt USA-Euroopa festivalilt, ülipositiivsed arvustused “staarkriitikutelt”, (natuke häbelik) aplaus PÖFFi linastusel Tallinnas… ja mina (mühkam?) ei saa lihtsalt aru.

“Frozen” River” on aeglane film. Mul ei ole midagi aeglaste filmide vastu, probleem tekib siis, kui koos tempoga kaob filmist ka elu - emotsioonid, silmailu ja valu, loogika (kui film püüab kujutada reaalsust).
Teema justkui lubaks: rahahädas valge üksikema hakkab koos lapsest lahutatud indiaanlasest üksikemaga üle USA-Kanada piiri (ja külmunud jõe) illegaale sisse smugeldama. Äri aetakse mohoogi reservaadi territooriumil, kus kehtivad omad reeglid ja tavad.

Esiteks pildikeel. Täiesti mittemidagiütlev - mitte otseselt halb, vaid lihtsalt igav (kuna isiklikult ootas järgmisena vaatamist operaatoritöö tippklassi kuuluv “Lat den rätte komma in”, oli kontrast ERITI terav)
Näitlejad olid piisavalt head. Kui head täpselt, ei ole võimalik öelda, sest neile ei antud piisavalt materjali ja tundeid, mida ekraanile paisata. Lubatud Oscari väärilist sooritust Melissa Lao poolt kahjuks ei näinud.

Lõpp oli samuti ebaloogiline - miski varem nähtu ei põhjendanud Lao tegelaskuju sellist valikut. Aga… selline lahendus sobib lihtsalt “paremini” - mitte küll konkreetse filmi, vaid üldiselt… iga filmi lõppu. Võib-olla ongi lõpplahendus see, mis nii paljude inimeste jaoks selle linateose heaks pettis. Ma tõesti ei tea.
Minu puhul hakkas film tööle ainult hetkeks. Ja ma olen peaaegu kindel, et see ei olnud filmitegijatel niimoodi mõeldud.

[ÄRA LOE!]
Kui treilermaja põlema läks, kartsin kohutavalt, et noorem poiss hingab sisse vingugaasi ja sureb. Kartsin ja samas olin täiesti kindel, et see juhtub - millalgi peab film ju ometi käima minema ning Melissa Lao näitlejana särama (lisaks oli üks laps juba surmasuust pääsenud). Eksisin - venitati samas stiilis lõpuni.[/ÄRA LOE!]

Nii lahku ei ole kriitikute ja isiklik arvamus varem läinudki. Samas ei ole kunagi kellegi arvamust matkida püüdnud, nii et ei oska selle üle kurvastada.

3/10

Külmunud jõgi - Frozen River (2008)
R: Courtney Hunt
N: Melissa Leo, Misty Upham, Michael O’Keefe, Mark Boone Junior, Charlie McDermott, James Reilly
97 min

Linnuke PÖFFi Just Filmil kirjas. Kuigi võib tunduda, et koolivägivallast ja kiusamisest (ning selle tagajärgedest) rääkivaid filme on tehtud palju… ei ole see tegelikult nii. Esimese hooga tulevad meelde vaid “Bang, Bang, You’re Dead”, “Elephant” ja meie kodune “Klass”. Lisaks mõned haledad pool-dokumentaalid Columbine’i koolitulistamisest ja sellega asi piirdubki. Madalmaad annavad oma panuse: Ben X.

Benil (Greg Timmermans) on diagnoositud Aspergeri sündroom. Asperger on autismi üks vorme, mis avaldub eelkõige “sotsiaalses kohmakuses”. Aspergeri sündroomiga isikul on raske märgata ja mõista teiste inimeste tundeid, lugeda miimikat ja hääletooni, tunda empaatiat. Tihti langetakse rutiini või kinnisideede küüsi.

Ben käib tavakoolis ja saab oma õpingutega suurepäraselt hakkama… teiste õpilastega mitte nii hästi. Kahe kiusaja eestvedamisel on ta muutunud kogu klassi naerualuseks (paari erandiga). Ben tunneb end tõeliselt mugavalt vaid “Archlordi” nimelises arvutimängus ringi rännates. Seal on ta Ben X - kartmatu sõdalane (level 80!). Lisaks on tal selles maailmas sõber - Scarlite‘i nime all mängiv tüdruk (Laura Verlinden).
Üks järjekordne eriti alandav “nali” võetakse videole ja saadetakse internetti. Ei ole mõtet kogu sisu ära rääkida… lõpplahendus on pisut originaalsem kui näiteks “Klassis”.

Positiivse poole peale jääb operaatoritöö, mängumaailma ja päriselu osav kokkusulatamine ning näitlejate suhteliselt hea esitus (kuigi Beni ema ja kiusajate osatäitjad mängisid selgelt üle).
Natuke raske oli õpilaste rollides näha tegelikult umbes kümme aastat vanemaid näitlejaid. Mind isiklikult häiris tohutult üliintensiivne muusikakasutus filmi esimeses pooles. Ei saanudki aru, mis oli eesmärk. Anda edasi Beni abitust või meeldida noorele elektronmuusikasõbrale? Üleliigne, arvutimängust sisse toodud kujundid andsid juba piisava efekti.
Millegipärast jäi tunne, et taheti korraga liiga palju. Hoiatusfilm koolikiusamisest, infofilm Aspergeri sündroomist (otse kaamerasse rääkivate inimestega) + lugu Benist ja armastuse leidmisest. Valitud lõpplahendus pehmendab filmi hoitavat sõnumit pisut liiga palju…
Huvitav ja hariv lugu, mõned valearvestused tõmbavad hinde madalamaks.

6/10

Ben X (2007)
R: Nic Balthazar
N: Greg Timmermans, Laura Verlinden, Marijke Pinoy, Pol Goossen, Titus De Voogdt, Maarten Claeyssens
93 min

Christopher Nolani uute Batmanide produtsendid ei ole laisad. Nagu muuseas lülitati programmi “Batman: Gotham Knight” - USA stsenaristide-näitlejate ja Jaapani kunstnike ühistööna sündinud 6 lühianimatsiooni. Kogumikule tehti ebaloomulikult palju reklaami ja turule paisati korraga “tavaline”, topeltplaat ja Blu-Ray väljalase. Sinna juurde veel väike sõnakõlks, et multikate tegevus leiab aset kahe filmi vahelisel ajal… ja asi peaks vist töötama.

Tuleks alustuseks kapist välja. Ma ei orienteeru absoluutselt tänapäeval nii populaarses ja hinnatud Jaapani anime-mangamaailmas. Umbes samamoodi nagu ei orienteeru Ladina-Ameerika seepides. Nad tunduvad mulle kõik liiga ühesugused (mingid kurvad tüdrukud, ülepingutatud kollid, laialivalguv fantaasia) ja mis peamine - nad ei rahulda mind visuaalselt (hmm). Niipalju kui neid näinud olen, ei ole kordagi tekkinud tunnet, et tahaks ka ise samamoodi joonistada osata… (tohutult kergem hakkas)

“Gotham Knight” tervikuna on siiski midagi muud - kohati tunneb nahkhiiremeestes ära kunstnike Neal Adamsi ja Jim Lee loodud tumedad tegelased. Järjekorras.

Have I Got a Story for You - 4 sõpra saavad rulapargis kokku ja räägivad oma kohtumistest Batmaniga (valetavad kuradid). Lõpuks näevad ta ka päriselt ära.
Kuskil kukla taga on tunne, et just seda juppi peaksid “multikaeksperdid” kõige paremini õnnestunud teoseks. Endale lugu midagi ei pakkunud; Gothami linnavaadetega oli küll kõvasti vaeva nähtud, aga (minu arvates) koledad tegelased nullisid selle töö.

- - -

Crossfire - kaks politseinikku leiavad ennast otse keset maffiagrupeeringute tulevahetust. Batman päästab päeva.
Lugu ise labaselt lihtsakoeline, aga sünge joonistusstiil (+ ilusad leegid) ja julgelt kasutatud õõvamuusika muudavad ta minu jaoks huvitavaks. Ja pahad saavad väga konkreetselt haiget - seda on alati tore vaadata.

- - -

Field Test - Lucius Fox annab Batmanile uue vidina, mille kandjalt kuulid tagasi põrkuvad. Asi töötab liiga hästi.
Selles segmendis näeb Batman välja nagu teismeline jaapanlane. Sellest infost peaks piisama.

- - -

In Darkness Dwells - röövitud jumalasulast otsides laskub Batman Gothami kanalisatsioonisüsteemi ja pistab rinda Scarecrow ja muteerunud Killer Crociga.
Juba nagu päris. Algab lühikese, aga väga ilusa õhulennuga üle rusuva Gothami. Joonistusstiil muutub tänavale jõudes ja veel omakorda maa alla kadudes. Püstitatakse mingi probleem, seletatakse tegelaste motiive - terviklik lugu.

- - -

Working Through Pain - vigastatud Batman meenutab, kuidas ta kunagi Indias vaimu treenis ja valuga toime tulema õppis.
Igav, aga võib-olla ei keskendunud piisavalt. Visuaalne lahendus ebameeldiv.

- - -

Deadshot - linna ilmub üliohtlik palgamõrvar, kelle väidetavaks sihtmärgiks on politseiülem Gordon. Batman uurib asja.
Tüüpiline Batman, ütleks. Ja töötab hästi. Osa algab Batmani mälupildiga vanemate surmaõhtust ja konkreetse episoodi pahalase tutvustamisega (ilusti omavahel kombineeritud). Koostöö politseiga, “ootamatu” pööre ja üks põnev madin. Terav dialoog. Joonistusstiil selline 80ndate lõpu “sünge ja konkreetse” uue laine sarnane. Väga vähe pooltoone - varjud mustad. Mulle meeldis.

- - -

Kokkuvõttes 50-50 siis - pooled segmendid pakkusid positiivse elamuse (Madhouse ja Production I.G. toodang), pooled mitte (Studio 4°C ja Bee Train). Nähtu põhjal ei hakka DVD-d muretsema, küll aga panin sisse tellimuse “Gohtam Knight” heliribale. Minu jaoks suhteliselt tundmatute nimede (Christopher Drake, Robert J. Kral, Kevin Manthei) poolt väga huvitav muusika, selgelt ära tuntavad ka Elfman-Zimmer-Howardi mõjutused.

5/10

Batman: Gotham Knight (2008)
R: Shoujirou Nishimi, Futoshi Higashide, Hiroshi Morioka, Yasuhiro Aoki, Toshiyuki Kubooka, Jong-Sik Nam
N: Kevin Conroy, David McCallum, Kevin Michael Richardson, Jim Meskimen, Corey Burton, Gary Dourdan, Ana Ortiz, Parminder Nagra
75 min

Xipe filmiblogis ilmus umbes kolm kuud tagasi A-Rühma ühe episoodi arvustus. Sellest ajast peale on mainitud blogi omanik mind emailidega pommitanud (vähemalt üks kiri päevas!) ja vastupostitust nõudnud. Põhja Politseiprefektuuri Põhja politseiosakonnast sain oma järelpärimise peale vastuse, et selline teguviis otseselt ahistamiseks ei kvalifitseeru… Seega ei jäägi mul midagi muud üle, kui survele alla anda ja loota, et tänu sellele sissekandele pidevas hirmus elamine lõppeb.

Rühm läheb appi B.A. lapsepõlvesõber Jase Tatarole, kelle elu on julma bossi juhitud kinnipidamisasutuses ohtu sattunud. Ülemus Beale on vanglas kena äri püsti pannud - kõvemaid rusikamehi sunnitakse rikaste kauboide meeleheaks omavahel võitlema, kaotaja lõpetab reeglina surnult, võitja lastakse kerge edumaaga põgenema ja korraldatakse uhke ajujaht. Kõik see lõbu maksab muidugi roppu raha. Hannibal, B.A. ja Murdock lasevad ennast arreteerida, müüride vahele imbuvad ka A-rühma ihureporter Amy ja vanglapsühholoogiks kehastunud Face. Kõik ei lähe küll esialgse plaani kohaselt, kuid seltskond ületab need raskused mängeldes - pahad saavad oma palga ning Jase istub peagi koos rühma ja oma väikevennaga (näitlejate vanusevahe muide 36 aastat!?) lõbusalt ümber pidulaua.

Kuigi “A-Rühma” neljas osa “Pros and Cons” on ära unustanud paljud tüüpilise episoodi elemendid (mingit suurt vedurit kokku ei keevitata, Face jääb naiseta, B.A. ei lenda ja ei aja Murdocki taga), on see minu arvates sarja üks parimaid. Face’i lõunaosariigi aktsendiga dr. Pepper ja Hannibali homojuuksur olid õnnestunult välja mängitud. Lugu ise jooksis tõrgeteta. Murdock (suurepärane Dwight Schultz) on mulle meelde jäänud just sellisena nagu teda nendes klassikalistes “prügikoti stseenides” näha võib.

the_a_team_trash_bags.flv

“Trash bags! I want some traaaash baaags!”

Eraldi jäi silma Jase Tatarot kehastanud näitleja - William Smith. Tegelikult täiesti võõras nimi, aga uurisin järgi, mis tüübiga täpsemalt tegu. IMDB andmetel osalenud kokku 271 filmis ja telesarjas. Pole paha. Raske öelda, milline on tema säravaim rollisooritus - võib-olla Conani isa (Conan the Barbarian), kuri vene polkovnik (Red Dawn) või mõni karm mootorrattur lugematutest B ja C kategooria filmidest. Aga need 271 rida IMDB-s ei ole veel kõik. Lisaks sellele on William Smith kahekordne käesurumise maailmameister, amatöörpoksija (31 võitu - 1 kaotus), kung fu ekspert. Ta on lõpetanud maineka Los Angelesi ülikooli vene filoloogia magistratuuri (cum laude) ja valdab vabalt veel kolme võõrkeelt. Töötanud ülikoolis õppejõuna, Prantsumaal vetelpäästjana ja Californias tuletõrjujana. Korea sõja veteran. Teinud 5 tunni jooksul 5100 “kõhulihast”. Lihtsalt suurepärane, et sellised inimesed olemas on.

William Smith 2004. aastal mingit elutöö auhinda vastu võtmas

8/10

The A-Team: Pros and Cons (1983)
R: Ron Satlof
N: George Peppard, Dirk Benedict, Melinda Culea, Dwight Schultz, Mr. T, Clifton James, William Smith, Meeno Peluce
46 min

Dokumentaalfilm vaprast vene naisest Ljubovist. Keerulise elusaatusega üheksa lapse ema tõestab, et heaks inimeseks olemine (või selleks saamine) on võimalik ka kõige raskemates oludes. Kes soovib, võib “Emale” läheneda ka mittepersonaalselt (väljaspool Ljubovi ja tema perekonna raame) - sellisel juhul pakub film masendava pildi kaasaja Venemaast. Igal juhul väga tugev ja loomulikuna mõjuv tükk.

Antoine Cattini ja Pavel Kostomarovi filmi kõrgele kvaliteedile paneb aluse lai valikuvõimalus - operaator-režissöörid püüdsid purki üle 180 tunni kasutuskõlblikku materjali (kolme aasta jooksul perekonda nädalakaupa külastades). Tänu sellele ei ole “Ema” pelgalt lineaarne tõsielulugu, vaid omaette teemaarenduse (ja aeglaselt avanevate karakteritega) ilusa pildikeelega kunstiteos.
Lugu on vaataja jaoks põnevaks ehitatud. Algul on Ljubov lihtsalt üks rumal ropu suuga vene eit. Mingil hetkel antakse talle taust - 14-aastaselt pudeli viina eest jõhkardist mehele maha müüdud naine räägib oma lapsepõlvest. Enne lõppu näidatakse Ljubovi ja tema lapseootel tütre Alesja suhteid. Ning tuuakse sisse võrdlusmoment - keegi võõras, tõenäoliselt samasuguse raske saatusega ema (ja tema suhted oma lapsega). Alles nüüd avaneb täielikult Ljubovi hinge suurus. Dokumentalistika reeglite seisukohast võib-olla mitte kõige “õigem” lähenemine, aga lõppkokkuvõttes on tulemus sama - kogu lugu on võimalikult ausalt ära räägitud.

Kuskilt jäi silma mingi ameeriklase (muidu filmi kiitev) arvamus, et suures osas jäetakse asjad seletamata ja konteksti asetamata. Arvan, et suuremale osale eestlastest leidus seal konteksti rohkem kui vaja… Ropendavad, klassikaupa viina kaanivad hambutud lõngused, kes varem või hiljem vangi satuvad ja endast üksikemad maha jätavad. Olematu töömoraaliga lehmalaudad (no tegelikult kolhoosid) ja nende uhked brigadirid. Iga üle 20-aastase lapse vanemad on tõenäoliselt sarnaselt Ljubovi ja tema tütrega kogenud olukorda, kus infovahetus lähedastega toimib sünnitusmaja seitsmenda korruse aknast alla röökides… Kahjuks “naudime” ka meie selle süsteemi järelmõjusid veel pikki aastaid.

Masendav ja samal ajal lootust sisendav. Naer ja pisarad käsikäes. Väga lihtne ja arvatavasti mitte eriti haruldane lugu, aga kindlasti vaatamist väärt.

8/10 (hea meelega jätaks üldse hindamata)

Ema - La mère (2007)
R: Antoine Cattin, Pavel Kostomarov
80 min

Üks vana suur võlg (teiste võlgade hulgas) tahab klaarimist. Maikuu viimase kahe nädala jooksul käisin kolm korda kinos… Indiana Jonesi vaatamas. Kõigepealt tasuta esilinastusel. Teist korda juba oma raha eest ja üksinda, sest tahtsin kontrollida ega silmad-kõrvad esimesel korral alt ei vedanud. Kolmas kord tiriti vägivalda kasutades kaasa. Ostsin suures meeltesegaduses promilli-combo - õlled jõudsin ära hävitada, aga popcorni pani keegi teine nahka. Siiani ei tea täpselt kes, sest ärkasin alles koos lõputiitritega…

Viimasel ajal surun oma ootusi enne “suurte filmide” vaatamist teadlikult alla, aga sellest hoolimata oli pettumus suur. Kusjuures minu puhul ei kehti ka väide, et olen “sellest east välja kasvanud”, “koos oma iidolitega muutunud” jne. Pole kunagi olnud mingi andunud Indy fänn - näiteks “Last Crusade”i nägin ära alles eelmisel sügisel (ei tea, kuidas nii läks). Ja meeldis… nagu ka kaks esimest osa.

Mis siis “Kristallpealuu kuningriigil” puudu jäi? Tähtsuse järjekorras: huvitav lugu, põnevustunne, tegelaskujud, dialoog…
Mida liiga palju oli? Koledaid arvutiahve.

Tagaajamised-koopaseiklused ei pannud südant kiiremini lööma. Kui neid veel “Raiders of the Lost Arki” esimese kümne minutiga võrrelda (koobas-> pärismaalased -> “paha arheoloog” -> lennuk), kisub asi juba päris nukraks. Lihtne ja lööv märul, mis töötab ka kümnendal vaatamiskorral - seda uues filmis kahjuks pakkuda ei suudetud. Kõige lähemale pääses vast Indiana ja Mutti esimene ühine seiklus…

Tegelaskujude ehitamisel nähti kõige vähem vaeva peapahalase kolonel (tegelikult siis polkovnik?) doktor Irina Spalkoga (Cate Blanchett). Piisavalt hirmutav ei olnud, piisavalt loll, kaval või veetlev samuti mitte. Ühesõnaga tühi tegelane, kelle ainsaks märgiks jäid rapiir ja naljakas aktsent. Professor Oxley oli algusest peale üleliigne. Karen Allen Indy vana pruudina oli ekraanil kena, aga näitlejaoskused tundusid vist natuke roostes olevat - jättis võltsi mulje. Harrison Ford ja Shia LaBeouf tegid etteantud materjaliga, mis suutsid.

Ühest asjast ei saa üle ega ümber. Indiana Jonesi varasemad osad on küll täis müstikat-fantastikat (sealhulgas uskumatuid pääsemisi), aga mitte kunagi sulaselgeid jaburdusi. “Kristallpea kuningriigi” tuumaplahvatuses sadu meetreid (paar kilomeetrit?) lendav külmkapp ja sealt ilma ühegi kriimuta välja astuv Indy võtab jaburduste peapreemia. Täiesti üleliigne stseen. Aga igas halvas on ka midagi head - kinos oli ääretult lõbus osade inimeste reaktsioone jälgida: silmad löödi maha, nägu kaeti kätega, hõõruti oimukohti jne. Lisaks kinkis see stseen meile uue tabava ingliskeelse väljendi: “Nuke the fridge” (ekvivalentne “Jump the shark”iga).

Minu jaoks jääb Indiana Jones (hetkel veel) triloogiaks. “Kristallpea kuningriik” on võõrkeha - pigem ebaõnnestunud (st mittenaljakas) paroodia, kui ühe kinoajaloo klassiku neljas osa.

3/10 

Indiana Jones ja kristallpealuu kuningriik - Indiana Jones and the Kingdom of the Crystal Skull (2008)
R: Steven Spielberg
N: Harrison Ford, Cate Blanchett, Karen Allen, Shia LaBeouf, Ray Winstone
120 min

“Reeglid on sellised: me ei aja jumala asju, me ei taha muuta nende poliitikat ega religiooni, see peab olema seiklus, see peab olema abimissioon. Kui see nendele tingimustele ei vasta, ei ole me huvitatud.
Ja see peab olema piirkonnas, kuhu keegi teine ei läheks.”

Dokumentaalfilm kolmest ameeriklasest (Knightsbridge International), kes kulutavad oma aega ja raha, et viia abi maailma kõige karmimatesse piirkondadesse (Afganistan, Birma, Rwanda, Tšetšeenia jne)

Kõik kolm meest on natuke hullud. Ed Artis on kergesti ärrituv kunagine pätipoiss, kes valis erikooli asemel (aasta lühema) sõjaväeteenistuse… plaanid muutusid ja mees jäi sõjaväkke rohkem kui kümneks aastaks. Selle aja jooksul Artise silmad avanesid ja ta asus teisi aitama. Tegutseb põhimõtte “eesmärk pühendab abinõu” järgi.
James Laws on seitsekümnendale eluaastale lähenev südamearst, kelle kodu on suures osas pühendatud Napoleonile, kes vabal ajal sõidab oma aeda ehitatud miniraudteel ja paugutab 18. sajandi kahurit.
Walt Ratterman on väikeettevõtja, kelle talu saab kogu vajaliku elektrienergia päikese abil. Igaks juhuks harjutab vibulaskmist ning hoiab kodus toitu ja muud vajalikku kraami, millest peaks jätkuma vähemalt aastaks.
Peategelased on oma kodumaa vankumatud patrioodid (“Afganistanis ameeriklaste sissetungi ajal USA lipud rinnas toitu jagamas” stiilis patrioodid) ja oma tegevuse üle varjamatult uhked. Mõne arust võib-olla isegi ülbed, aga isiklikult ei suuda seda neile pahaks panna.

“Beyond the Call” on portreefilm kolmest huvitavast inimesest ja samal ajal pilk maailma erinevatele kriisikolletele. Jätab endast maha kahepidiseid tundeid. Ühelt poolt väga “maalähedane”, läbi mõnusa huumoriprisma kokku lõigatud ja erakordseid pilte pakkuv film (kui tihti saab ühte kaadrisse 4 palli toksivat jalaproteesiga noormeest).
Samas jääb ta dokumentaalfilmina ääretult nõrgaks. Mingil teadmata põhjusel ei soovinud filmis osaleda peategelaste perekonnad. Jäi segaseks kuidas Ed Artis ikkagi teeb ühest dollarist üheksa; kes on need inimesed, kes neid toetavad; kuidas suhtuvad taolisse tegevusse suuremad abiorganisatsiooonid. Vaatajale näidati, kuidas haige tüdruk džunglist kiirkorras haiglasse sõidutati, kuid ei pakutud lõpplahendust: kas laps jäi ellu? (arvatavasti selgus see üsna peagi). Poolik.

Emotsioonide eest 8, dokumentalistika eest 4 punkti.

- - -

Tahan kiita ja tänada PÖFFi, KuMU ja Heateo Sihtasutust ja teisi, kes Kumu dokumentaali projektile (seekord siis Maailmamuutjate filmifestival) õla alla pannud. Film ja sellele järgnev kommentaar moodustavad kena terviku - lahutab meelt ja harib. Kui veab, paneb inimesed mõtlema ja muudab maailma natuke paremaks paigaks…
Sellekevadine dokumentaalikuu saab järgmisel kolmapäeval (4. juunil) läbi. Lõpufilmiks sari lühifilme erinevatest heategijatest - Uued kangelased (The New Heroes)

6/10

Kaasaja rüütlid - Beyond the Call (2006)
R: Adrian Belic
N: Ed Artis, James Laws, Walt Ratterman
82 min

Selle suve esimene suurem kassapurakas.
Natuke ajalugu. “Raudmees” on eriline film - kulus 12 (või koguni 18) aastat, et raudses rüüs koomiksikangelase filmi idee lõpuks reaalsuseks sai. 1990. aastal ostis Marvelilt “Raudmehe” filmiõigused Universal Studios, projekt jäi seisma ja müüdi 1996. aastal 20th Century Foxile - asi läks käima: kirjutati käsikiri, peaosast olid huvitatud Nicolas Cage ja Tom Cruise, režissööritooli pakuti Quentin Tarantinole(!?) Ei vedanud välja, õigused müüdi edasi New Line Cinemale - uus meeskond, uus stsenaarium… ja järjekordne ummik. 2005. aastal jõudis kadunud poeg ringiga koju ning “Raudmehest” sai Marveli esimene täiesti iseseisvalt finantseeritud filmiprojekt. Kaua tehtud kaunikene?

Paistab, et maailm ja kriitikud on rahul. Mina eriti mitte - kinos hakkas lihtsalt igav. Kohe ei saanudki aru, milles siis viga - kõik oli justkui olemas. Alles hiljem taipasin - ma olen seda varem näinud. Kokku umbes kümme korda. Kui võtta “Iron Mani” esimene ja viimane treiler ning neid rahulikult filmiga võrrelda, siis mida uut üldse pakutakse?
Kõik tähtis ja HEA näidati ju varem ära. Puhtteoreetiliselt ei spoilerda hetkel filmi, kirjeldan lihtsalt treilereid:

• tutvustati Tony Starki - seltskonnamelu… “Absolutely ridiculous, I don’t paint” “Please no gang signs. No, throw it up, I’m kidding” jne.
• võtmekohad suurepärasest “Jericho” nö. avakõnest (Downey omalooming muide)
• Hummeri-stseen ja intensiivne varitsus
• terroristide nõudmised
• ehitus (haamer ja alasi), põgenemine (koobas ja tulemeri)
• Starki ärkamine… “I had my eyes opened” “I wanna protect the people…”
• Starki suhted oma naisassistendiga (Gwenyth Paltrow)… “Tears of joy, I hate job hunting”
• kiilakas Jeff Bridges saab terroristidega kokku
• vinge ehitusprotsess ja äpardused (katus, auto, vahukustuti, “hot rod red”)
• kõik kolm mudelit ilusti pildis
• lõpukoll nähtud
• mõnikümmend sekundit hävitajatega võidukimamist
• Audi R8!!!

Ja mis vaatajale filmi ajaks jäetakse? Põhimõtteliselt mitte midagi. Paitatatakse pisut kauem silmi (ehitusprotsess ja raudrüü moondumisefektid olid tõesti väga ilusad) ning seletatakse ära, mis imeasi seal rinna sees helendab. Natuke ekraaniaega saab Terrence Howard - väga õhuke roll. Lõppu üks suhteliselt mannetu madin peavaenlasega.

“näe, siukse üliefektiivse energiaallika leiutasin…
selle asemel, et maailma energiakriis igaveseks lahendada,
lendan oma vinges kostüümis ringi”

Robert Downey Jr. on ülilahe tüüp. Ja sobib elunautlejast Tony Starki rolli nagu valatult. Tema (ja teiste näitlejate) võimete taha see ja tulevased filmid kindlasti ei jää.

mr Cool

Rääkides tulevastest “Raudmehe” filmidest, siis seal saame arvatavasti näha masenduses joodik-raudmeest (kui ise käsikirja kirjutaks, laseks tal mingit süütut plikatirtsu raketiga riivata - no võimalikult dramaatiline ikka), mahakantud MARK II mudelis neeger-raudmeest ja ülinärvilist Samuel L. Jacksonit.

Võib-olla olen ise süüdi, et nii palju ja põhjalikult konkreetse filmi treilereid vahtisin… Aga ei ole päris normaalne, et paar minutit kahetunnise filmi peaaegu tühjaks tõmbavad. “Raudmees” kui täispikk linateos mind korralikult käima tõmmata ei suutnud…

6/10

Raudmees - Iron Man (2008)
R: Jon Favreau
N: Robert Downey Jr., Terrence Howard, Jeff Bridges, Gwyneth Paltrow, Leslie Bibb, Shaun Toub, Faran Tahir
125 min

Film Hispaania filmide nädala programmist. Ei hakka pikalt keerutama - igav oli. Vaatajale näidati üle kahe tunni rändteatritrupi rasket elu Franco-aegses Hispaanias. Rahvas on tüdinud ja vaene, uus ja huvitav meelelahutaja - kino - tungib jõuliselt peale. Näitlejaid tabavad mitmed tagasilöögid - inimesed lahkuvad trupist, etendused jäävad ära või esinetakse tühjale saalile (loe: kõrtsile)

Kõik tegelaste ebaõnnestumised sulavad üheks - lõpuks ei suutnud neid enam üksteisest eristada. Võib-olla oligi see filmitegijate soov - anda vaatajale edasi trupi pidevat musta auku, tekitada tüdimust ja masendust. Kui nii, siis see soov täitus.

Kohati tekkis selline klassikalise :/ eesti filmi mulje - veniv, udune, näitlejad ekraanil mängivad nagu teatris - teatraalselt. Hispaanlastele omane temperament võimendab sellist ülemängimist veelgi. Äkki oli ka see taotluslik (rändnäitlejad käituvad näitlejatena ka töövälisel ajal)? Ei tea, igatahes häiris.

Filmi lõpuosas rööviti ka see väike kaastundepiisk, mis õnnetute näitlejate vastu tekkinud oli. Kolm meest jõid ennast purju ja sundisid tulirelva ähvardusel suvalist noormeest nende silme all oma pruuti käperdama. Superspoiler…

Goya (niiöelda Hispaania Oscar) parimale filmile, režissöörile ja originaalstsenaariumile. Nojah…
Tartu inimestel soovitan selle filmi vaatamise asemel suvalisse kohta (näiteks Pirogovi platsile) maha istuda ja mööduvaid inimesi vaadata. Garanteerin, et teil on vähemalt kümme korda huvitavam.

2/10

Reis eikuhugi - El viaje a ninguna parte (1986)
R: Fernando Fernán Gómez
N: José Sacristán, Laura del Sol, Juan Diego, María Luisa Ponte, Gabino Diego, Nuria Gallardo, Fernando Fernán Gómez
140 min