Elu ootamatud käigud lõid plaanid pisut sassi - aega ei jätkunud mitte ainult ajaveebi, vaid ka paljude muude asjade jaoks. Eriti uhke oli 4 kuu pikkune paus juulist novembri lõpuni. Kirjutamata on umbes 30-st kinos nähtud filmist (+ kordusvaatamisele läinud vanad klassikud ja muu praht) Aasta peale laiali jagatuna tuleb ÜKS sissekanne nädala kohta. Lugejaskonna kasvatamisele see arvatavasti positiivselt mõjunud ei ole. Samas on tore aeg-ajalt värskeid logisi sirvida ja näha kuidas inimesed (näiteks ebatäpsele otsingutulemusele klikkides) on poolkogemata blogi avastanud ja siis järjest peaaegu kõik postitused läbi lugenud. Ilmselt siis keegi ikkagi leiab siit midagi, mis lugemist väärib. Google Analytics väidab külastuse keskmiseks pikkuseks täpselt 2 minutit ja vaadatud lehtede arvuks 2,19, mis on minu arvates väga kenad näitajad.

Ei ole õigust nuriseda, mõnel on veel raskem. Näiteks pole siiani päris selge, mis juhtus Eesti blogimaastiku eredaima tähe dumbuseriga. Tõenäoliselt vireleb oma elupäevade lõpuni Jaagup Kreemi rõskes keldris… Samal ajal on Inna ja Inne endiselt vabaduses… kus on siin õiglus? Möödunud aastal panid oma ajaveebi parooli alla mitmed blogimaailma solvunud “arvamusliidrid”. Blog.tr.ee esilehelt pilku üle lastes tekib tihti tunne nagu oleks sattunud Delfi kommentaariumi. Liiga palju suvalist möla ja ohkimist. Jah, blogid on lõpuks ometi massidesse jõudnud.
Krt kaotasin järje…

Filmipurgi kolm enim külastusi kogunud sissekannet:
1. Üks tsitaat ütleb rohkem kui tuhat sõna… (süüdi umbes 40 erinevat tsitaaditeemalist otsingufraasi, ilmselt pidi enamik googeldajatest pettuma)
2. “Magnus” - mis kurat toimub? (päevakajaline arutlus tsensuuritondi pealetungist)
3. Uuuu… uus Knight Rider (viimane lause ütleb kõik: Kurat kui mõttetu postitus)

Mis veel… Juunis ilmusid lehe päisesse tsitaadid, juulis muutis leht “Pimeduse rüütli” hulluse vaimus mõneks nädalaks välimust - Why So Serious.
Õnnestunuim filmiarvustus: Hea pätt on surnud pätt? - Tropa de Elite (2007)

- - -

Otsingusõnad… Avastasin alles aasta lõpus, et nii serveripoolne Awstats kui Google Analytics ei pea neti.ee-d otsingumootoriks ja seega ei salvesta sealt pärit otsingufraase. Sellest on kahju, sest Neti suunab minu juurde kaks korda rohkem inimesi kui Google. Teoreetiliselt võiksin kirjutada 3 rida koodi ja neti.ee otsingud ise andmebaasi lükata, aga millegipärast ei ole seda siiani teha viitsinud…

Populaarseimad filminimed:
californication (Red Hot Chili Peppers?)
lars and the real girl (üllatavalt palju)
tropa de elite (üllatavalt palju)
knight rider 2008
pimeduse rüütel
raudmees (Gunnar Grapsi laul?)

Mõned küsimused:
Why So Serious? - Why not…
mis kurat toimub mehed? - kokku küsiti seda kolm korda. Mis ma oskan vastata - majanduskriis, häda ja viletsus.
millised on tsehhi lipuvärvid? - sinine (#11457e), punane (#d7141a) ja valge; olen heas tujus ja panen pildi ka:
kui kiiresti jõuavad filmid kinno? - Välismaa filmid Eesti kinno? Päris kiiresti, aina sagedamini samal ajal kui filmi kodumaal… Kui ei ole silmas peetud välismaa filme ja Eesti kinosid, ei oska sellele süvafilosoofilisele küsimusele vastata.
kus filmiti magnus? - ei tea, aga tõenäoliselt ühe filmitegija korteris.
kuidas teha piltidest jooksev film? & kuidas teha oma piltidest filmi? -variante on kümneid, katsetamist võib alustada vana hea Windows Movie Makeriga; eestikeelsed õpetused.
mida vaadata pöffil? - liiga hilja, aga… Mida PÖFFil vaadata
kus on avaliku ja eraelu piirid? - piirid kõiguvad, sõltuvad konkreetse andmekaitseinspektsiooni ametniku hetketujust ja joobeastmest.

WTF rubriik:
mees (neti otsingutulemuste 10. lehelt, hakkas kogemata logist silma)
olema (google’i otsingutulemuste xx. lehelt)
tunne (sama nali)
peenise koopia
miki pille pille
mart laisk ropud laulud
tv6 sai pool
nahka eesti film batman
oscar parimale loomale
pur gis
algab bat man
soome filmi lõputiitrid
olegi sexy guy
batmani kiusaja
asperger on jama
ilma reklaamita ei saa me elada

- - -

Head uut!

Sest lihtsalt “häid jõule” soovida on igav. Kui taipasin, mis film esikohale maandub, oleksin tabeli koostamise peaaegu katki jätnud… Otsustasin alustatu siiski lõpuni viia. Loodan, et keegi ei solvu - edetabel ei pretendeeri absoluutsele tõele, vaid kokku pandud silmas pidades isiklikke eelistusi. Samas kõigub maitse seinast seina - enamik inimesi peaks siit oma pühadelemmiku üles leidma.

10.

Joyeux Noël (2005)

I maailmasõda, 1914.(ja 1915) aasta jõulud. Prantsuse, Šoti ja Saksa sõdurid sõlmivad omal initsiatiivil jõulu-relvarahu - sõdurid tulevad kaevikutest välja, laulavad jõululaule, mängivad jalgpalli ja vahetavad kingitusi. “Joyeux Noël” on film, mis toob need ajaloolised sündmused (uskumatu, aga tõsi) ekraanile.
Mitte just kinokunsti tippsaavutus, filmi tõeline väärtus peitub sõnumis, mida edasi püütakse anda. (ps. worst lip sync ever)

9.

It’s a Wonderful Life (1946)

George Bailey tunneb, et ta maailm laguneb koost - firmat ähvardab pankrot, meest ennast vanglatrellid. Algaja ingel Clarence tuleb talle kõige raskemal hetkel appi ja näitab, milline oleks maailm, kui George poleks kunagi sündinud. Vaadata kui ilusa lõpuga muinasjuttu või eluloo-ajastufilmi - töötab mõlemat pidi.
“It’s a Wonderful Life” on Ameerika armastatuim jõulufilm, mis veel mõned aastad tagasi jõuluõhtul pea kõik USA telekanalid vallutas. Kahjuks on see ilus traditsioon hääbunud - vaidlused autoriõiguste (st raha) üle on paljud kanalid filmist eemale peletanud. Ei mäleta, et see film üldse kunagi Eesti teleekraanidele jõudnud oleks. Viga, mis tuleks parandada.

You see George, you’ve really had a wonderful life. Don’t you see what a mistake it would be to just throw it away?

8.

Scrooge (1951) & Scrooged (1988)

Veel üks tore “teise võimaluse” lugu. Charles Dickensi “Christmas Carol” (Jõululaul) on üks tuntuimaid jõulumuinasjutte Jeesuse sünniloo kõrval - südametut ärimeest Ebenezer Scrooge’i külastavad jõuluõhtul kolm (tegelikult neli) vaimu. Mineviku-, oleviku- ja tulevikuvaim tuletavad härra Scroog’ile meelde, milline oli ta lapsepõlv, kuidas elavad teda ümbritsevad inimesed ja mida toob tulevik samamoodi jätkates…
Panin need kaks filmi ühte kohta jagama, sest ei raatsinud kumbagi tabelist välja jätta. Esimene neist on peaaegu üks-ühele mustvalge ekraniseering romaanist, teine lärmakas over-the-top jant, mida soovitan vaadata peale paari klaasi glögi või jõuluõlut. Mõlema filmi peaosatäitjad (Alastair Sim ja Bill Murray) on suurepärased.

7.

The Santa Clause (1994)

Üks kergemeelne Disney toode ka. Scott Calvin ehmatab Jõuluvana surnuks ja peab nüüd (vastu tahtmist) ise selle raske ameti üle võtma. Peaosas naljamees Tim Allen. Minu arvates õnnestunud idee ja teostus. Filmi kaks järge ebaõnnestunud.

Just because you can’t see something, doesn’t mean is doesn’t exist

6.

White Christmas (1954)

Romantiline jõulumuusikal Irving Berlini lauludega. Koos esinevad meelelahutajad ja endised relvavennad (Bing Crosby & Danny Kaye) sattuvad kokku veetleva õe-duoga. Õed sõidavad edasi Vermonti, et seal seeria jõulukontserte anda. Mehed järgnevad. Kui selgub, et hotell kuulub vanale tuttavale ja lumepuudus ähvardab hotelli klientidest tühjaks jätta, ühendavad nad õdedega jõud ja panevad (vana kindrali auks) kokku tõeliselt suure show. Kontsert õnnestub, kindral on liigutatud, armastajad saavad suhted klaariks, Vermontis hakkab lund sadama ja kõik laulavad koos “Valgeid jõule”. Oi kurat, rääkisin lõpu ära.

5.

Home Alone (1990)

Ei saa seda kunagist lapsepõlvelemmikut tabelist kuidagi kõrvale jätta.
Suguselts sõidab Prantsusmaale jõulupuhkusele ja unustab 8-aastase Kevini maha. Kevini esialgne vaimustus asendub hirmuga, kui avastab, et ta kodu on kahe murdvarga järgmine sihtmärk. Nutikas poiss võtab ennast kokku ja asub kodu sissetungijate vastu kindlustama. Südamlikud kõrvalliinid esmapilgul hirmuäratava tunduvast kojamehest ja polkabändiga koju sõitvast pereemast.

4.

Love Actually (2003)

Üheksa omavahel (lõdvalt) seotud lugu perest, sõprusest ja armastusest. Muljetavaldav nimekiri häid briti näitlejaid, ilus heliriba. Kui kedagi peaks huvitama, siis isiklikud lemmikud on superstaar Billy Macki ja manager Joe ning Jamie ja Aurelia lood.
Kuna kõlab päris mitu jõululaulu, tehakse jõulukingitusi ja käiakse jõulupidudel, võib seda hädapärast jõulufilmiks nimetada küll…

3.

The Nightmare Before Christmas (1993)

Halloweeni linna kõrvitsakuningas Jack Skellington uitab peale järjekordset õnnestunud hirmupüha koos oma kummituskoera Zeroga metsas ja leiab Jõululinna. Olles igaaastasest Halloweeni-rutiinist tüdinenud, sattub Jack jõuludest vaimustusse ja teeb kaaslinlastele ettepaneku järgmise aasta jõulupühad ise läbi viia. Kõik peale kaltsunukk Sally (Jacki salaaustaja) peavad seda suurepäraseks ideeks.
Imeline nukufilm Tim Burtonilt… kuigi nagu alles hiljuti avastasin andis asjale lõpliku lihvi (st lavastas filmi) hoopis keegi härra Henry Selick. Polegi tähtis, lõpptulemus on igal juhul paksult Burtoni sõrmejälgi täis. Kuigi detailirohkus (ja täpsus) on uskumatu, pean filmi tugevaimaks küljeks Danny Elfmani poolt loodud kaasahaaravat muusikat. Ilmselt Elfmani parim töö.

2.

Miracle on 34th Street (1947)

Macy kaubamaja iga-aastast tänupüha paraadi New Yorgis ähvardab läbikukkumine, kui jõuluvanaks palgatud mees ennast purju joob. Õnneks tuleb appi muhe vanahärra Kris Kringle. Paraadi korraldaja Doris Walker on härra Kringle’i etteastega rahul ja võtab ta kaubamajja jõuluvanana tööle. Probleemid tekivad, kui Kris Kringle ennast tõeliseks jõuluvanaks nimetab. Ta peab veenma skeptilist Dorist, tema praktilise meelega tütart Susanit ja lõpuks isegi Ameerika Ühendriikide kohut, et jõuluvana on olemas ja et just tema see ongi.
Parim “tõeline” jõulufilm. Kui mõtlen jõuluvana peale, tuleb silme ette näitleja Edmund Gwenni nägu. Väikest Susanit mängib 8-aastane Natalie Wood ja ema Dorist särav Maureen O’Hara. Ei tehta enam selliseid näitlejannasid…

1.

Die Hard (1988)

’twas the night before Christmas, and all through the house, not a creature was stirring, except… the four assholes coming in the rear in standard two-by-two cover formation

Jõuluaeg - jõulupidu on, jõululaulud on, lumesadu on, jõuluvana on (saabub liftiga) - järelikult on “Die Hard” jõulufilm.
Lisaks sellele on “Die Hard” parim märulifilm läbi aegade. John McClane “maalähedaseim” löömamees ja Hans Gruber üks stiilsemaid pahalasi (tollal 42-aastase Alan Rickmani esimene suur filmiroll). Ületamatu dialoog.
Kui ameeriklastel on “It’s a Wonderful Life”, siis eestlaste iga-aastane kindel film jõuluõhtul on “Visa hing”. Kiiksuga rahvas, pole midagi teha.

Rõõmsaid jõulupühi!

- - -

(postituse päises stseen kodumaisest animatsioonist “Lepatriinude jõulud” - samuti hea jõulufilm)

Kuna talv pressib peale, on viimane aeg ära teha “uute sügissarjade” triloogia viimane osa ehk lühike ülevaade kõigest muust - draama, komöödia, ulme ja seiklus.

Uutest sarjadest on juba alla andnud:
Naeruribaga “Do Not Disturb” - ühe hotelli töökollektiivi raske elu
See sari läheb ajalukku kui sitcom, milles ei ole ÜHTEGI naerukohta (kuigi “taustapublik” lõkerdab nagu kord ja kohus)
Ja kolm naistele suunatud dramedyt…
“The Ex List” -  kaardimoor ennustab naisele, et kui ta aasta jooksul mehele ei saa, jääb ta igaveseks üksi. Kusjuures tema tulevane abikaasa on üks nendest kümnetest meestest, kellega tal juba varem suhe on olnud
“Valentine” - planeedil Maa elavad armujumalad, kes peavad üksteisele loodud paare kokku viima.
“Easy Money” - laenuhaide perekond ajab asju.

Komöödiad kõigepealt. Head nalja on raske teha… Ei, valetan, midagi naljakat suudab igaüks aeg-ajalt öelda. Luua humoorikas lugu ja 20 minutit (või terve hooaeg) inimeste meelt lahutada on hoopis keerulisem. Animatsioonide (South Park + Simpons-Guy-Dad) hoog on raugenud - sellest hooajast on ainsana meelde jäänud Family Guy bird-is-the-word ja South Parki USA presidendivalimiste lõpule pühendatud episood. Kaks suurepärast hooaega teinud “30 Rock” ei saa kuidagi hoogu üles. Ideed on täiesti otsas “Earli” ning “Kahe ja poole mehe” meeskonnal… Ainus sari, mis on suutnud enam-vähem oma taset hoida, on “The Office”. Aga ok, tagasi teemasse.

Kaks sitcomi, millelt eriti suuri vaatajanumbreid ei oodata ja seega lastakse neil edasi hingitseda… pigem tellitakse teine hooaeg, kui katkestatakse.
“Rita Rocks” - kahe tütre ema (Nicole Sullivan) tunneb, et elus on midagi puudu ning hakkab koos naabrite ja tütre peikaga garaaažis bändi tegema. Täpselt samasugune nagu kümned sarjad enne teda.

“Rita Rocksi” vanemat tütart mängiv Natalie Dreyfuss (jah, vana Richardi sugulane) on väga ilus inimene. See blogikülastja, kes netiavarustest Natalie vanuse üles leiab, kuulutatakse pidulikult otsingukunniks!

Sarjas “Gary Unmarried” peab Gary (Jay Mohr) oma kahe teismelise lapse, eksnaise ja uue sõbrannaga hakkama saama. Põhimõtteliselt on tegemist kerge variatsiooniga “Kahest ja poolest mehest”. Eksnaise osas Paula Marshall - see sama, kes “Californicationis” Hank Moodyle neegrilapse sünnitas…

- - -

Worst Week - Sam ja Mel on kaks noort inimest, kes valmistuvad abielluma ja ootavad oma esimest last. Sam püüab teha parimat, aga välja tuleb nagu alati - halvasti. Kõige hullema sellest saavad oma kaela Meli vanemad - isa mängib “That 70’s Show” Kurtwood Smith ja ema “Earli” Angela Clayton.
Põhimõtteliselt “Meet the Parents”  sarja kujul - kahjuks ei ole peaosatäitja Kyle Bornheimer päris Ben Stiller, piinlike momente ei lasta tõeliselt naljakaks areneda. Langeb kiiresti rutiini.

- - -

“Kath & Kim” - Austraaliast imporditud ja Ameerikale kohendatud sari NBC-lt, telekavas kohe pärast “Earli”. Kui “My Name is Earl” jälgib elu treileripargis, siis kõnealuses sarjas on ekraanil Ameerika white trashi eliit.

Oma abikaasa Craigiga tülli läinud Kim kolib tagasi ema juurde, kes on lõpuks leidnud oma elu armastuse - hiljuti 90 kilo alla võtnud võileivaäri omanik Phil Knight… Kimi rollis Selma Blair - näitlejanna, kes ennast koos Sarah Michelle Gellariga selle kurikuulsa stseeniga igaveseks kinoajalukku jäädvustanud;) Ema Kathi mängib üks Saturday Night Live’i kunagine tõmbenumber Molly Shannon.

Sarja tulevik on lahtine, arvatavasti lõpetatakse üks kahest: Earl või Kath & Kim. Ise annaks võimaluse viimasele. Sari vajab andekamaid kirjutajaid. Näitlejate taha asi kindlasti ei jää, mängivad lustiga ja hästi. Eriti hea on Selma Blair, kelle Kim on siiani parim paroodia “lollist Ameerika bimbost”. Blair on muide juba 36-aastane, ainult 8 aastat noorem kui tema tegelase ema mängiv Molly Shannon.

kath_and_kim.flv

stiilinäide

- - -

“Little Britain” - Inglismaalt imporditud ja Ameerikale kohendatud (peaosades samad koomikud) kuuosaline šketsisari. Võimalik, et tuleb lisa. Isiklikult pean originaali paremaks ja isegi see ei olnud minu arust väga hea. (Pooltel juhtudel naiseks riietatud) Matt Lucas ja David Walliams mängivad põhiliselt oma veidratele tegelastele, (absurdi)huumori osakaal jääb nõrgaks. Inglismaalt tuleb palju paremat kraami… Kasutan alati võimalust, et “Big Train” nimelist sarja reklaamida. Tegelikult juba 10 aastat vana asi, hüppelaud Simon Peggile. Kes veel näinud näinud pole, vaadake - lihtsalt geniaalne. Klipid youtube’is: link

- - -

“Testees”- haige sari, mille vaatamist ma lõpetada ei suuda. Sarja looja on kanada pervert Kenny Hotz, kes ka ise põgusalt ekraaniaega saab. Peategelased on kaks sõpra, kes töötavad Testicos katsejänestena. Ron Ja Peter testivad igas osas mingit ebareaalset toodet või ravimit - tulemuseks reeglina valu ja alandus…
Paljudele ei sobi selline huumor põhimõtteliselt. Igal juhul midagi uut ja teistsugust, mulle meeldib.

- - -

Kaks naistekat päikeselisest Kaliforniast. “Privileged” Palm Springist ja kultussarja(?) 90210 21. sajandi versioon Beverly Hillsist.
Esimene neist põhineb populaarsel noorteromaanil “How to Teach Filthy Rich Girls”. Noor ajakirjanik Megan jätab töö New Yorgi labases tabloidis ja tuleb tagasi koju, kus üks kõrgklassi kuuluv naine ta oma lastelaste tuutorina (tahavad mainekasse ülikooli saada) tööle võtab. Megan peab hakkama saama pirtsakate rikkur-plikadega, arvukate austajate ja samal ajal lappima suhteid perega.
Vaatasin paar osa - piisavalt kvaliteetselt tehtud, ekraanil ilusad inimesed, kes aeg-ajalt nutavad…
Tõenäoliselt ostab Kanal 2 vähemalt ühe neist juba järgmisel aastal Eestisse.

- - -

Kaks üsna kallist Aafrikas ja Uus-Meremaal filmitud seiklussarja.

“Crusoe” - veel üks versioon kõigile tuntud Robinson Crusoe loost, seekord seriaali kujul.
Jamad saarel on pikitud mälupiltidega Inglismaalt. Reede pole enam julm inimsööjast metslane, vaid 12 keelt valdav särava mõistusega vestluspartner - seega poliitiliselt on kõik korrektne.
Tundub, et tegijad ei tea päris, millist sarja nad teha tahavad. Tõsised kaasamõtlemist nõudvad stseenid vahelduvad lustaka trummipõrina saatel surevate piraatidega… Raske öelda, kes on sihtgrupp.

sellises majas elavad

 - - -

“Legend of the Seeker”  - puusepp Richard asub maailma kurja türanni ikkest vabastama… sest legendi järgi peab ta seda tegema. Tegevuspaigaks fantaasia-keskaeg - nõiad-võlurid, lohed jne… Boonuseks Richardi ideaalsed kõhulihased, tema naiskaaslase julge lõikega kleidid ja suhteliselt efektsed mõõgavõitlused.
Oleks vähemalt 10 aastat noorem, oleks mõlemad sarjad automaatselt lemmikud. Keda sellised lustakad seiklused tõmbavad, võivad kindlasti vaadata - professionaalselt tehtud meelelahutus. Iseasi kui kaua neid rahaõgijaid elus suudetakse hoida - vaatajanumbrid ei ole just hiilgavad…

- - -

“Sanctuary” - midagi ulmesõpradele. Kuigi 15-minutilised prooviepisoodid “linastusid” netis juba eelmisel aastal ja sari on toodetud Kanadas, võib seda siiski “uueks USA sarjaks” nimetada - selle aastal kasutada korralik eelarve, 40 minutit ühe osa kohta, kodu USA Sci-FI kanalil.
Täheväravast tuttav Amanda Tapping on oma blondid kiharad tumedaks värvinud ja kasutab sünnipärast kerget inglise aktsenti. Tema tegelane on 157-aastane (katsed vampiiriverega) doktor Helen Magnus, kes peab varjupaika, mis on mõeldud “teistsugustele” (maal elavatele müstilistele olenditele) - osad on seal oma vabast tahtest, sest nii on neil ohutum, teine osa sunniviisiliselt, sest nii on ülejäänud maailmal ohutum. Seega on võimalused piiratud… koletised, viirused, tegelased minevikust - näiteks mina ei teadnud varem, et Nikola Tesla oli vampiir…  Müstilisi olendeid aitavad kaitsta ja jahtida Magnuse tütar Ashely, kriminaalpsühholoog Dr. Will Zimmerman, arvutiekspert Henry ja lumeinimene(!) Lumeinimese osas Christopher Heyerdahl, kes teeb sarjas topeltrolli - kohe ma seda ära ei tabanud…

tütart mängib Emilie Ullerup - kena viikingiverd tüdruk

Enamik tegevust on üles võetud rohelise ekraani taustal, aga seda on tehtud niivõrd osavalt, et kehvama silma petab korralikult ära. Samuti on “Sanctuary” näol tegemist esimese sarjaga, mis on täies mahus filmitud lindivaba RED kaameraga.
Üldiselt vaadatav… lugudega võiks pisut rohkem vaeva näha.

- - -

“Sons of Anarchy” - uue telehooaja ambitsioonikaim projekt. Äsja oma seitsmenda ja ühtlasi viimase hooaja lõpetanud “Räpase Mackey” (The Shield) looja Kurt Sutteri uus lapsuke. Jälgitakse Kalifornia kriminaalse mootorrattajõugu tegemisi. Väikelinnas resideeruv “Sons of Anarchy” peab hakkama saama kohaliku politsei ja ATF agentidega, neonatsidest narkoärikate ja konkureeriva latiino motoklubiga; põhisissetulek relvaärist (”Räpasest Mackeyst” üle toodud) neegrigängiga ja IRA-ga… Natuke “Soprano” hõngu lisab keerulised peresuhted/klubihierarhia…
Näitlejavalik on muljetavaldav - hellboy Ron Perlman ja terve rodu Hollywoodi efektseid pätilõustu (Mark Boone Junior, Kim Coates, Tommy Flanagan), Mitch Pileggi, naistest Sutteri abikaasa Katey Sagel, “Sopranode” Drea de Matteo jt.
Sari vajab oma harjumatute tegelaste ja keskkonna tõttu natuke sisseelamisaega - ei tasu kohe alguses ära ehmuda. Esimene hooaeg sai tõelise hoo sisse alles viimase nelja osaga. Pühendan sellele kunagi eraldi postituse.

(ainult neile, kes suudavad spoilerid juba enne lugemist välja sorteerida - intervjuu Kurt Sutteriga)

- - -

Võib vist joone alla tõmmata; kui midagi unustasin, andke teada.

Sarjad, mille esimese hooaja lõpuni vaata(si)n ja teist ootama jään: Raising the Bar, Mentalist, Life On Mars, Kath & Kim, Testees, Sanctuary ja Sons of Anarchy.

Mõned filmid jäävad kauemaks külge. Näiteks “Goodbye Solo”, mis juba mitu päeva mõtetes püsinud. Mitte nii sügaval, et hakkaks elu segama… kuid teiste PÖFFi filmide jälgimine on pisut häiritud. Tegelikult ma isegi ei suuda neid tundeid korralikult defineerida (ja see tekitab ebamugavust) - need ei ole mingid probleemid või vastamata küsimused, või konkreetsed stseenid. Meelde jäi kogu film… ja Solo rõõmsameelne “Yo, William!”

William on vana ja väsinud mees, kes teeb Senegalist pärit taksojuht Sologa suulise lepingu - Solo peab ta paari nädala pärast kopsaka summa eest linnast välja kõrge mäe tippu sõidutama. Tähelepanelik taksojuht taipab, et William plaanib seal oma elu lõpetada, ja ta võtab oma südameasjaks see sündmus ära hoida. Sõbralik Solo tungib tõrksa Williami ellu ja kahe mehe vahel tekib ebaharilik side.

Tegelaste lood tuuakse vaatajani väga osavalt. William (kelle MURE ümber film üles on ehitatud) avaneb väga aeglaselt, läbi väikeste vihjete ja märkuste. Isegi filmi lõpuks ei saa ta tegutsemismotiivid täiesti selgeks. Samas kui Solot tutvustatakse ülima põhjalikkusega - tema päritolu, perekond, sõbrad, kodu, töö, hobid ja isegi unistused - kõik mahub ekraanile. Nad ei varjuta vähemalgi määral filmi põhiteemat ja samas ei mõju üleliigsetena. See on märk suurepärasest lavastajatööst - paljud ei saaks taolise infohulga ja teemaliinide kokkusulatamisega hakkama. On äärmiselt positiivne, et lavastaja ei pressi inimestelt vägisi emotsioone välja. Vaatajat ei sunnita Williami ja Solo imearmsa kasutütre pisarates kallistusele kaasa vesistama (sest selline stseen filmis puudub). Tunded äratatakse teisiti… Ei oleks kunagi arvanud, et stseen ühel kenal sügispäeval oma pangakontot sulgema minevast mehest võib nii kurb olla.

Taolised filmid mõjuvad inimestele erinevalt - näiteks Kosmose nagisevate toolidega väikeses saalis saabusid esimesed haudvaiksed hetked ja nohisevad ninad filmi 50 minutil (ei mäleta, mis selle täpselt tingis). Aga isegi kui “Goodbye Solo” hingele midagi pakkuda ei suuda (ei taha seda uskuda), nõustuvad ilmselt kõik, et peaosalised saavad oma tööga fantastiliselt hakkama. Kunagine Elvis Presley kambajõmm Red West on oma rolli nagu valatud. Ei usu, et mõni Hollywoodi ätt-staaridest oleks seda rolli samaväärse tagasihoidlikkusega mängida suutnud. Uustulnuk Souleymane Sy Savane on VÄGA hea ja usun, et näeme teda peagi uuesti ekraanil. Tema kehastatud taksojuht Solo on meeldejäävaim “sõbralik immigrant” (sarnaseid tegelasi on PALJU) läbi aegade. Mõjub täiesti usutavalt nii lahke ja rõõmsa kui kurva ja tõsisena.

Pildikeel on elus ja piisavalt intiimne. Mõned huvitavad “ringvaated” (stseen motelli parklas on geniaalne) ja efektse nurga all lähivõtted tegelastest. Tõeline visuaalne maiuspala on sügisvärvides udusse mattunud ja hiljem tuules mässav loodus filmi lõpus.
Rääkides lõpust… Vahetult peale filmi vaatamist ei saanud viimaste kaadrite mõttekusest aru. Kuid nüüd rahulikult mõeldes tundub see igati loogiline valik - sobib ideaalselt ülejäänud filmi stiiliga.

Režissöör Ramin Bahrani nimi tasub meelde jätta. Ja tema eelmised kriitikute poolt kiidetud linateosed Man Push Cart (2005) ja Chop Shop (2007) ära vaadata, ise plaanin seda kindlasti teha.

“Goodbye Solol” on olemas kõik see, mida ma ühelt “väikeselt filmilt” ootan. Elus “elu” ja kaameratöö, usutavad-naturaalsed tegelased. Sujuv lugu ja suur annus (segaseid) tundeid. “Once” sai sellega hakkama eelmisel aastal, kõnealune film 2008. aasta PÖFFil.

9/10

Hüvasti, Solo - Goodbye Solo (2008)
R: Ramin Bahrani
N: Souleymane Sy Savane, Red West, Diana Franco Galindo, Carmen Leyva
91 min

Auhinnad Sundance’i, San Sebastiani ja veel mõnelt USA-Euroopa festivalilt, ülipositiivsed arvustused “staarkriitikutelt”, (natuke häbelik) aplaus PÖFFi linastusel Tallinnas… ja mina (mühkam?) ei saa lihtsalt aru.

“Frozen” River” on aeglane film. Mul ei ole midagi aeglaste filmide vastu, probleem tekib siis, kui koos tempoga kaob filmist ka elu - emotsioonid, silmailu ja valu, loogika (kui film püüab kujutada reaalsust).
Teema justkui lubaks: rahahädas valge üksikema hakkab koos lapsest lahutatud indiaanlasest üksikemaga üle USA-Kanada piiri (ja külmunud jõe) illegaale sisse smugeldama. Äri aetakse mohoogi reservaadi territooriumil, kus kehtivad omad reeglid ja tavad.

Esiteks pildikeel. Täiesti mittemidagiütlev - mitte otseselt halb, vaid lihtsalt igav (kuna isiklikult ootas järgmisena vaatamist operaatoritöö tippklassi kuuluv “Lat den rätte komma in”, oli kontrast ERITI terav)
Näitlejad olid piisavalt head. Kui head täpselt, ei ole võimalik öelda, sest neile ei antud piisavalt materjali ja tundeid, mida ekraanile paisata. Lubatud Oscari väärilist sooritust Melissa Lao poolt kahjuks ei näinud.

Lõpp oli samuti ebaloogiline - miski varem nähtu ei põhjendanud Lao tegelaskuju sellist valikut. Aga… selline lahendus sobib lihtsalt “paremini” - mitte küll konkreetse filmi, vaid üldiselt… iga filmi lõppu. Võib-olla ongi lõpplahendus see, mis nii paljude inimeste jaoks selle linateose heaks pettis. Ma tõesti ei tea.
Minu puhul hakkas film tööle ainult hetkeks. Ja ma olen peaaegu kindel, et see ei olnud filmitegijatel niimoodi mõeldud.

[ÄRA LOE!]
Kui treilermaja põlema läks, kartsin kohutavalt, et noorem poiss hingab sisse vingugaasi ja sureb. Kartsin ja samas olin täiesti kindel, et see juhtub - millalgi peab film ju ometi käima minema ning Melissa Lao näitlejana särama (lisaks oli üks laps juba surmasuust pääsenud). Eksisin - venitati samas stiilis lõpuni.[/ÄRA LOE!]

Nii lahku ei ole kriitikute ja isiklik arvamus varem läinudki. Samas ei ole kunagi kellegi arvamust matkida püüdnud, nii et ei oska selle üle kurvastada.

3/10

Külmunud jõgi - Frozen River (2008)
R: Courtney Hunt
N: Melissa Leo, Misty Upham, Michael O’Keefe, Mark Boone Junior, Charlie McDermott, James Reilly
97 min

Benil (Greg Timmermans) on diagnoositud Aspergeri sündroom. Asperger on autismi üks vorme, mis avaldub eelkõige “sotsiaalses kohmakuses”. Aspergeri sündroomiga isikul on raske märgata ja mõista teiste inimeste tundeid, lugeda miimikat ja hääletooni, tunda empaatiat. Tihti langetakse rutiini või kinnisideede küüsi.

Ben käib tavakoolis ja saab oma õpingutega suurepäraselt hakkama… teiste õpilastega mitte nii hästi. Kahe kiusaja eestvedamisel on ta muutunud kogu klassi naerualuseks (paari erandiga). Ben tunneb end tõeliselt mugavalt vaid “Archlordi” nimelises arvutimängus ringi rännates. Seal on ta Ben X - kartmatu sõdalane (level 80!). Lisaks on tal selles maailmas sõber - Scarlite‘i nime all mängiv tüdruk (Laura Verlinden).
Üks järjekordne eriti alandav “nali” võetakse videole ja saadetakse internetti. Ei ole mõtet kogu sisu ära rääkida… lõpplahendus on pisut originaalsem kui näiteks “Klassis”.

Positiivse poole peale jääb operaatoritöö, mängumaailma ja päriselu osav kokkusulatamine ning näitlejate suhteliselt hea esitus (kuigi Beni ema ja kiusajate osatäitjad mängisid selgelt üle).
Natuke raske oli õpilaste rollides näha tegelikult umbes kümme aastat vanemaid näitlejaid. Mind isiklikult häiris tohutult üliintensiivne muusikakasutus filmi esimeses pooles. Ei saanudki aru, mis oli eesmärk. Anda edasi Beni abitust või meeldida noorele elektronmuusikasõbrale? Üleliigne, arvutimängust sisse toodud kujundid andsid juba piisava efekti.
Millegipärast jäi tunne, et taheti korraga liiga palju. Hoiatusfilm koolikiusamisest, infofilm Aspergeri sündroomist (otse kaamerasse rääkivate inimestega) + lugu Benist ja armastuse leidmisest. Valitud lõpplahendus pehmendab filmi hoitavat sõnumit pisut liiga palju…
Huvitav ja hariv lugu, mõned valearvestused tõmbavad hinde madalamaks.

6/10

Ben X (2007)
R: Nic Balthazar
N: Greg Timmermans, Laura Verlinden, Marijke Pinoy, Pol Goossen, Titus De Voogdt, Maarten Claeyssens
93 min

Palun mitte valesti aru saada. Pealkirja näol ei ole tegemist küsimuse, vaid postituse sisukirjeldusega.

PÖFF on alanud, tõelise hoo saab festival sisse reedel, 28. novembril. Peale kaheaastast pausi ollakse tagasi CC Plaza mugavates toolides. Ei ole küll telgitagustega kursis, aga millegipärast on tunne, et koostöö ei piirdu vaid ruumide rentimisega. Pakun, et teistsuguse lahenduse korral oleks kinokülastajad mitmeid PÖFFi kavas olevaid filme hoopis “CC Plaza väärtfilmide nädala” raames nautida saanud… Positiivne igal juhul. Programm on TÕELISELT hea - kui näiteks eelmisel aastal jäi minul isiklikult filme puudu, siis seekord napib pigem aega ja raha. Erikohtlemise osaks saab Tartu, kus filmidega täidetakse nii Athena kui uus Cinamon. Neetud tudengid ja kampsunites antikapitalistid, vaadake, et te majandussurutise tingimustes vapralt edasi tegutsevat festivali miinusesse ei jäta…
Muidu tuleb Tiina “Nagu” Lokk ja…

Ilmselt ei ole minu puhul tegemist “ideaalse festivalikülastajaga”. Või ideaalse tarbijaga laiemalt. Kaalun iga ostu lihtsalt liiga hoolikalt.
Samuti ootan, et TASULINE filmivaatamine (kino) lahutaks eelkõige meelt, pakuks emotsioone; silmaringi avardamine ja erinevate maailma riikide filmitööstusega tutvumine ei ole eesmärk omaette.
Kulutan igal aastal meeletult aega, et enda (ja mõne abitu tuttava filmisõbra) programm lõplikult paika saaks. Seekord otsustasin filmivaliku põhjused lühidalt kirja panna ja võõrastega jagada. Tegelikult muutus kogu protsess isegi meeldivamaks - lisaks netis surfamisele sain vahepeal notepadis klõbistada ja mõned pildid kõvakettale salvestada. Kokku kulus selle jama peale umbes 12 tundi. Keskmiselt seega 3 minutit filmile - kui nii võtta, ei olegi kõige hullem
Ei viitsi teksti uuesti üle kontrollida… loodan, et on enam-vähem loetav.

Nimekirjast jäid välja eeldatavad publikumagnetid:
Vicky Cristina Barcelona (nähtud, sobib Woody Alleni austajatele, mind isiklikult tüütas) ja Happy-Go-Lucky (nähtud, eesmärgita “hea-tuju-tekitaja”, Sally Hawkinsi ja Eddie Marsani suurepärased sooritused) - mõlemad filmid tulevad õige pea Sõprusesse, aega on.
Ja Blindness (maailm jääb pimedaks) ning Entre les murs - The Class (multikulti kooliklass Prantsusmaal). Hoolimata lavastaja Fernando Meirelles‘i nimest ja Cannes‘i Kuldsest Palmioksast (vastavalt  Blindness ja The Class) ei jätnud nad mulle piisavalt head muljet - seega ei vaata ise ja ei julge ka teistele soovitada. Kunagi hiljem vaatan kindlasti ära.

Organiseerisin nimekirja ümber, kõigepealt tõeliselt suured ootused, Oscarinõudlejad või juba järgi proovitud kvaliteetkaup:

Külmunud jõgi - Frozen River (2008)
http://2008.poff.ee/?lang=1&id=2054&module=1&todo=film

Üksikema hakkab olude sunnil üle lumise USA-Kanada piiri immigrante sisse smuugeldama… Tundub safe bet - peapreemiad festivalidelt üle maailma. Madala eelarvega ja siiani üsna tagasihoidlikult tegutsenud film, aga julgemad asjatundjad ennustavad juba praegu mitmeid Oscari-nominatsioone: naispea- ja kõrvalosa, film, lavastaja, originaalstsenaarium… Kui ei taha, et teised filmisõbrad sind veebruaris narrima hakkavad, tasub ära vaadata.

Maadleja - The Wrestler (2008)
http://2008.poff.ee/?lang=1&id=1918&module=1&todo=film

Mickey Rourke, keda ma pean andekaks näitlejaks ja huvitavaks inimeseks, on oma karjääri jooksul teinud tõeliselt halbu - peaaegu andestamatuid - (filmi)valikuid. Kas veteranist ameerika showmaadleja roll suudab kõik minevikus tehtud vead korvata? Käivad vaiksed oscarisahinad, Rourke’i sooritust võrreldakse Daniel Day-Lewise mulluse hiilgerolliga… Siiani ainult positiivsed arvamused. Kindel valik!
Värske intervjuu peakangelasega… tõenäoliselt pikim, mille Rourke elu jooksul andnud: video

Eliitrühm - Tropa de Elite (2007)
http://2008.poff.ee/?lang=1&id=653&module=1&todo=film

Elu Brasiilia agulites (favelades) - Värviline, lärmakas, naturaalne, julm ja verine. Võrreldav “Jumala linnaga” (Cidade de Deus), seekord lähenetakse korravalvurite vaatenurgast. Suurepärane film. Ise nägin kõnealust filmi juba pea aasta tagasi, pikemalt kirjutasin siin.
Koos Eliitrühmaga võib ära vaadata ka dokumentaali Favela Rising (2005), milles endine narkodiiler hakkab muusika abil favela karmi elu parandama.

Ballast (2008)
http://2008.poff.ee/?lang=1&id=988&module=1&todo=film

Hall film. Keerulised inimsuhted ja karm elu Mississippi alamjooksul. Neegripere peab bensiinijaama/kauplust; isa sureb narkootikumide üledoosi tõttu; naine, poeg ja vend elavad edasi… Kriitikute poolt kiidetud, Sundance‘il auhinnatud. Väidetavalt suurepärased osatäitmised amatöörnäitlejatelt. Režissöör Lance Hammer on üheks oma eeskujuks nimetanud Paul Thomas Andersoni. Tõotab head.

Gomorra (2008)
http://2008.poff.ee/?lang=1&id=703&module=1&todo=film

Roberto Saviano (tema vastu tehtud tapmisähvardused on ka Eesti meediast läbi käinud) romaanil põhinev film Itaalia kõikvõimsast kuritegelikust organisatsioonist Camorra. Väidetavalt üks tõepärasemaid maffiafilme. Auhind Cannes’ist.

Luba sisse see õige - Lat den rätte komma in (2008)
http://2008.poff.ee/?lang=1&id=726&module=1&todo=film

Väga palju positiivset tähelepanu pälvinud ainulaadne vampiirifilm (kuid mitte ainult). Tegevuspaigaks 80ndate alguse lumine Rootsi, peaosalisteks lapsed. Kui see teema vähegi paelub, tasub kindlasti vaadata. Film jätab õhku piisavalt küsimusi - juttu jätkub kauemaks…

Mees köiel - Man on Wire (2008)
http://2008.poff.ee/?lang=1&id=1131&module=1&todo=film

Dokumentaalfilm prantsuse köielkõndija Philippe Petit kõige julgemast trikist - New Yorgi Maailma Kaubanduskeskuse tornide vallutamisest. Hoolikalt planeeritud ja rangelt keelatud plaan viidi ellu 7. augustil 1974. aastal. Isegi filmi nägemata ja ainult teiste inimeste muljete tuginedes julgen ennustada parima doki Oscarit…
Pöffi ainuke Tallinna seanss pühapäeva õhtul kell 22:30 KUMUs! What the what!?

Ülejäänud, ingliskeelne toodang kõigepealt:

Hiljem - Afterwards (2008)
http://2008.poff.ee/?lang=1&id=1893&module=1&todo=film
Linateos, millest keegi midagi ei tea. Aga kuna seal mängib John Malkovich (kelle tegelane näeb inimeste surma ette), pakub film paratamatult huvi. Loodame, et väga hull ei ole.

Humboldti maa - Humboldt County (2008)
http://2008.poff.ee/?lang=1&id=2290&module=1&todo=film
Omaenda isa poolt läbi kukutatud üliõpilane sattub oma rännakutel kanepikasvatajate perekonna juurde. Uued tuttavad ja huvid… vaated elule muutuvad jne. Sisututvustus ja jupid filmist tundusid huvitavad, võin ka eksida…

Hüvasti, Solo - Goodbye Solo (2008)
http://2008.poff.ee/?lang=1&id=2041&module=1&todo=film
Aafrika immigrandist taksojuht sõbruneb vana valge lõunaosariiklasega, kes soovib sõita inimtühja mäe tippu ja… Suure tõenäosusega üks kurvema lõpuga filme festivalil…
Lühikesed lõigud filmi kodulehel kutsuvad vaatama - vähemalt näitlejatöö lubab loota tipptaset. Veneetsia kriitikutele meeldis samuti.

Külaline - The Visitor (2008)
http://2008.poff.ee/?lang=1&id=1079&module=1&todo=film
Äsja oma naise kaotanud professor avastab oma korterist immigrandipaari - professor õpib Aafrika trumme taguma, saab süürlasega sõbraks ja kohtub tema sarmika emaga. Varsti saavad immigratsiooniametnikud ebaseaduslikult riigis viibiva süürlase kätte. Selle tutvustuse järgi tundub nagu üks lääge “muutumislugu”, aga loodan väga, et “The Station Agent” (2003) looja Thomas McCarthy suudab siit midagi rohkemat välja pigistada. Peaosalise Richard Jenkinsi nimi maksab samuti midagi.

Rachel abiellub - Rachel Getting Married (2008)
http://2008.poff.ee/?lang=1&id=1221&module=1&todo=film
Anne Hathaway mängib endist narkosõltlast ja muidu igatpidi probleemset noort naist, kes õe pulmadeks tagasi koju saabub. Tutvustuste (eriti treileri) järgi paistab suhteliselt kerge ja  südamlik (et mitte öelda imal) lugu - seetõttu tundubki imelik, et seni on “tavalised inimesed” filmi professionaalsetest kriitikutest tunduvamalt madalamalt hinnanud. Äratas huvi.

Laine - Die Welle (2008)
http://2008.poff.ee/?lang=1&id=805&module=1&todo=film
Saksa õppejõud korraldab õpilastele eksperimendi eesmärgiga demonstreerida autokraatliku riigikorra ohte. Peagi väljub asi kontrolli alt. Tahes-tahtmata meenub “Das Experiment”. Film põhineb USA autori Todd Strasseri samanimelisel romaanil. Filmis on toodud tegevus kaasaega ja kui ma ei eksi… lisatud natuke verd. Romaan jättis mind suhteliselt külmaks, äkki on film parem.

Tagaajaja - Chugyeogja (2008)
http://2008.poff.ee/?lang=1&id=690&module=1&todo=film
Selle aasta “Lõuna-Korea film”. Korravalvurid ei suuda sarimõrtsukat kinni hoida. Korrumpeerunud võmm-kupeldaja jõuab oma kadunud tüdrukute jälgi ajades sama isikuni. Viimasena kadunud hoolealune võib veel elus olla. 2 tundi kestev märulipõnevik - meelelahutaja.

Vaikne kaos - Caos calmo (2008)
http://2008.poff.ee/?lang=1&id=958&module=1&todo=film
Naise kaotanud mees hoolitseb väikese tütre eest ja õpib uuesti elama. Tundub ilus lugu, “itaaliapärase” operaatoritöö ja muusikakasutusega. Natuke nilbet reklaami ka: Vatikan mõistis filmi hukka, sest see sisaldab ühte üsna otsekohast seksistseeni.

Absurdistan (2008)
http://2008.poff.ee/?lang=1&id=866&module=1&todo=film
Väljamõeldud maa väljamõeldud linnakeses läheb veevärk rikki ja naised jätavad mehed seniks “kuivale”, kuni vesi jälle kenasti voolama hakkab. Sakslase Veit Helmeri draamakomöödia. Pakub huvi eelkõige sellepärast, et lavastaja eelmine suuremat kõlapinda leidnud film “Tuvalu” oli väga eriline (huvitav-imelik). Kui aega üle jääb, võib kontrollida.

Achilleus ja kilpkonn - Akires to kame (2008)
http://2008.poff.ee/?lang=1&id=1224&module=1&todo=film
Ärahellitatud poisist sirgub kunstnik. Lavastaja Takeshi Kitano peidetud autoportree, kolmas seeriast. Tunnusmärgid: kerge must huumor, ilusaid värvid ja muusika. Pisut hirmutab pikkus - 2 tundi - oht ära vajuda.

Õndsus - Mutluluk (2007)
http://2008.poff.ee/?lang=1&id=1410&module=1&todo=film
Noor Türgi naine Meryem vägistatakse - “perekonna au päästmiseks” tuleb neiu tappa. Külavanema poeg ei saa ülesandega hakkama ja noored põgenevad.
Film, mille kohta minimaalset infot… aga paistab ilus. Teema aktuaalne, ka siin, koduses Euroopas.

Valss Bashiriga - Waltz With Bashir (2008)
http://2008.poff.ee/?lang=1&id=1119&module=1&todo=film
Arvatavasti esimene animeeritud täispikk dokumentaalfilm. Režissöör Ari Folmani asub lahti harutama oma kummalisi mälupilte 1982. aasta Liibanoni sõjast, räägib endiste võitluskaaslastega ja paneb nende mälestused ning oma unenäod animatsiooni vormi.
Ausalt öeldes tundub filmi “dokumentaalsus” kuidagi lavastatud, seda arvamust süvendas veelgi mingilt briti kanalilt nähtud intervjuu Folmaniga - mees esitas justkui hästi pähe õpitud reklaamteksti… ja jättis kogu oma olekuga võltsi mulje. Tavaliselt loen selliseid asju õigesti… Mis muidugi ei tähenda, et film ise hea ei või olla.

Šokolaad - Chocolate (2008)
http://2008.poff.ee/?lang=1&id=1905&module=1&todo=film
Idamaiste võitluskunstide film Taist; režissöör mees, kes vastutab “Ong-Baki” eest; Autistist tüdruk (kes õpib võitlema telekas vanu kung-fu filme vaadates!) hakkab oma raskelt haige ema eest võlgu sisse nõudma. Maksimaalselt reaalset valu, “nähtamatuid traate” kasutatud vaid vigastuste vältimiseks (mis küll alati ei õnnestunud)… Kui antud teema vähegi huvi pakub, on film kohustuslik.

Hea, halb ja kummaline - Joheunnom nabbeunnom isanghannom (2008)
(vihje: The Good, the Bad and the Weird)
http://2008.poff.ee/?lang=1&id=686&module=1&todo=film
Kiiksuga korea vestern Ji-woon Kim‘ilt (kes lavastanud ka erakordselt hea “A Bittersweet Life”). Hinge närib väike kahtlus, et tegemist ei ole “tõelise väärtfilmiga”, aga tempokas märul peaks meele igal juhul korralikult ära lahutama. Seanss laupäeva hilisõhtul 23:59 Kosmoses, seega peaks tuju juba päris hea olema. Hi five!

Valik selline, olge lahked.
Kõige toredam kogu asja juures on see, et ma ei ole enda jaoks veel lõplikku plaani kokku pannud, potentsiaalsete pinginaabrite filmivalik samuti kooskõlastamata… Loodame siis, et õhtuks kõik soovitud piletid otsas ei ole… (kus mu Pöffi pass on, ah?)

ohh…

Nii nagu arvata oli, tehti “Uus Knight Rider” ikkagi seriaaliks. Pilootfilmist kirjutasin siin. Endiselt jääb täiesti segaseks, kellele see sari mõeldud on. Vanusepiiriks on seatud 14, kuid minu arust sobib see pigem ülem- kui alampiiriks. Jube.

- - -

Esimene langeja - reitinguhull telekompanii NBC loobus “My Own Worst Enemy” edasisest tellimisest. Sarja avahooaja planeeritud 13st osast lastakse eetrisse 9.
Analüütik Henry (Christian Slater) on naise, kahe lapse ja koeraga pereisa… kelle aju aeg ajalt ümber lülitatakse. Henryst saab Edward, ülisalajase korrakaitseorganisatsiooni tippagent, kes oskab tosinat võõrkeelt ja tapab pahalasi silma pilgutama. Kui missioon sooritatud, ärkab Henry libamälestustega ja elu läheb edasi. Probleemid tekivad siis, kui süsteem (aju?) katki läheb ja isiksusi suvaliselt ümber lülitama hakkab. Henry avastab ennast keset tulevahetust Hiinas või Mehhikos, Edward peab käima Henry tütrega poes kleite ostmas.
Esimene küsimus, mis sarja vaadates tekib: miks? Kas veel keerulisemalt ei ole võimalik luurata? Ok, meelelahutus ei peagi alati loogiline olema. Aga sari on lihtsalt igav. Kõige parem osa arvatavasti Christian Slateri ja Mike O’Malley (mängib analüütik/agenti, kes ei ole katki) omavaheline suhtlemine. Ise vaatan ilmselt lõpuni, sest kunagi napsise peaga sai alustatud. Tahan näha, kuidas nii kiire etteteatmise peale sari lõpetada suudetakse (ma eeldan, et mingi lõpplahendus siiski filmiti). Teistele ei soovita.

Sarja kodu: http://www.nbc.com/My_Own_Worst_Enemy/

- - -

Ameerikas teleekraanidel pole juba tükk aega korralikku kohtudraamat. Oma viimast hooaega jooksev “Boston Legal” on kerge musta huumoriga vürtsitatud sari, mis keskendub pigem paarile ekstravagantsele tegelasele, advokaatide töö on selgelt tagaplaanil. “Law & Order” (Seaduse nimel) erinevad versioonid keskenduvad süüdistuse kokkupanemisele - politsei ja prokuratuuri töö jälgimisele.
Selle augu täidab “Raising the Bar”. Sari, mis katab võrdselt kõik kohtusaali nurgad. Peategelased on noored ja ambitsioonikad advokaadid-süüdistajad (endised kursusekaaslased), kes peale rasket tööpäeva baaris kokku saavad. Seltskonda kuulub ka kohtunikuabi. Sarja “vanad inimesed” on karmikäeline naiskohtunik Kessler ning advokaadibüroo ja prokuratuuri bossid. Ei oska hinnata, kui reaalsed sarjas käsitletud kohtuvaidlused on, aga tavavaatajale peaksid nad piisavalt usutavatena mõjuma. Õigusemõistmine ja isiklikud suhted on kenasti tasakaalus. Kõige rohkem ekraaniaega saab ilmselt Mark-Paul Gosselaar (NYPD Blue) - oma klientide heaks läbi tule ja vee kõndiv advokaat Jerry Kellerman.
Sarja suurim pluss on ühtlaselt head näitlejatööd, ka kõik väikesed osad on väga hästi täidetud. Ei mängi skandaalile, vaid ajab rahulikult oma asja (no üks kapis gei ja koduvägivalla ohver on, aga need teemad lahenevad üsna kiiresti). Sarja esimese hooaja 10 osa võeti hästi vastu ja juba on antud sisse 15 osa tellimus teiseks hooajaks (üks esimesi sarju, mida julgeti pikendada)
Kerge teadmiste kontroll: Raising the Bar - Body of Evidence
Poomismäng juriidiliste terminitega. Hinnang mu inglise keele oskusele sai tõsise hoobi - umbes pooltel juhtudel lõpetasin võllas.

Sarja kodu: http://www.tnt.tv/series/raisingthebar/

- - -

Nii, natuke ulmet. Sari mida kiputakse võrdlema X-Files’iga - “Fringe”. Võrdlus ei ole tegelikult kohane, sest maavälistele jõudude asemel tegeleb Fringe ainult “teaduslike” anomaaliatega - tiitritest käivad läbi sellised märksõnad nagu psühhokinees, teleportatsioon, reanimatsioon, nanotehnoloogia, tehisintellekt, must mateeria jne. X-Files’ist erineb sari ka selle poolest, et lugudega on väga vähe vaeva nähtud. Lihtsalt võetud huvitavad teemad ja sinna 40 minutit ümber filmitud. Fringe’i eest vastutab sama seltskond, kes lõi sarja “Lost” (Teadmata kadunud). Ja me kõik teame, kuidas see lõppes. Ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi, kes “Losti” üle pooleteist hooaja vaadanud.
Sarja sisu: kõigi probleemide eest vastutab võimas (kuritegelik) korporatsioon. Appi kutsutakse vaimuhaige (samas geniaalne) teadlane Dr. Walter Bishop (John Noble), kelle kunagisi leiutusi firma nüüd mite kõige õilsamatel eesmärkidel ära kasutab. Saladused, vandenõud ja reetmised. Vanameest peavad kantseldama ta poeg (Joshua Jackson) ja FBI blond naisagent (Anna Torv).

Uskumatu, aga see näitlejanna tundus juba enne tema nime teada saamist kuidagi väga tuttav… kodune. Nagu lõpuks välja tuli - eesti verd (mis iganes see on) Austraalia tüdruk. Torv oli kunagi Tõrv… eestlasest isa Hans Tõrv jättis Anna lapsena maha ning keegi ei ole sellest luuserist enam kunagi midagi kuulnud (vot sulle Eesti meest). Samas Anna tädi ANNA Tõrv võitis jackpoti, kui abiellus meediamogul Rupert Murdochiga - lahutus läks Murdochile maksma 1,2 miljardit dollarit. Muljetavaldav. (miks ma Kroonikas ei tööta?)
Esimesest hooaega pikendati 22 episoodini. Suure tõenäosusega tuleb ka teine. Isiklikult ei suuda sellist kompotti seedida. Eriefektid ja Anna Torv on päris kenad.

Sarja kodu: http://www.fox.com/fringe/

- - -

Kaks sarja krimkade kunnilt - CBS’ilt.
Kõigepealt “Eleventh Hour”, mille taga seisab kõikvõimas Jerry Bruckheimer. Uutest sarjadest on “Elevent Hour” ilmselt kõige intelligentsem - kuigi juhtumid ei ole kindlasti tavalised,  on nad vähemalt teoreetiliselt korrektselt (sageli koos valemitega) lahti seletatud. Sarja peategelane on Dr. Jacob Hood, keda kehastab siiani vaid “kurjade tegelaste” rollidega silma jäänud Rufus Sewell. Dr. Jacob Hood räägib alati aeglaselt ja rahulikult, kasutab Batmani hääletooni; kutsutakse lahendama eriti keerulisi - “teaduslikke” kuritegusi… Teda turvab blond naisagent (märkate mustrit?) Rachel Young (Marley Shelton).
Naaatuke aeglaseks jääb - blondi roll jääb lahjaks ja Sewell ei suuda kogu episoodi üksinda täita. Vaatjanumbrid siiani pisut madalamad kui näiteks CSI erinevatel variatsioonidel.

Sarja kodu: http://www.cbs.com/primetime/eleventh_hour/

- - -

Teine ja ülekaalukalt edukaim uus sari (mitte ainult krimisarjade hulgas) on “The Mentalist”.
Ootamatult suures edus on süüdi üks mees - peaosatäitja Simon Baker. Või pigem tema tegelaskuju Patrick Jane. Äärmiselt tähelepanelik, inimesi nagu raamatuid lugev, kõigiga kontakti leidev, lokkis juustega ja jääd sulatava naeratusega - ühesõnaga ideaalmees. Kuidas mancrush eesti keeles on?
Aga Patrick Jane hinge painab raske süükoorem. Kunagi teleshows “selgeltnägijana” lihtsameelseid lollitades tegi ta saatusliku vea ja heitis nalja Red Johni nime all tegutseva sarimõrvari üle… ning kaotas oma naise ja lapse (seega peavad vaatajad talle veel kaasa ka tundma). Jane loobus inimeste petmisest ja töötab mingi Kalifornia uurimisorgani (CBI - California Bureau of Investigation) nõustajana.

Tegemist on tõelise ühemeheshowga, ülejäänud tegelaste rolliks jääb kurjategijate käte raudu panemine ja Jane’i imepäraste oskuste imetlemine. Korrakaitsjate kampa juhib “Prison Breakist” (Põgenemine) tuttav Robin “ma-ei-oska-naeratada” Tunney.
Äärmiselt primitiivse ülesehitusega sari - vaataja tunneb süüdlase ära ainult pisut hiljem kui Jane. Aga hea kerge meelelahutusena töötab ideaalselt.

algustiitrid

Sarja kodu: http://www.cbs.com/primetime/the_mentalist/

- - -

Viimasena USA uusverisoon briti samanimeliselt sarjast - “Life On Mars”. Uurija Sam Tyler (Jason O’Mara) saab autolt löögi ja ärkab 1973. aasta New Yorgis. Kuni asjaolude selgumiseni jätkab mees seda, mida kõige paremini teha oskab - kurjategijate püüdmist (varustatud teadmistega tulevikust). Nagu kombeks sai USA variant esimese hooga meeletu sõimu osaliseks. Minu arust täiesti põhjendamatult. Väga mõnus ajaviide heade näitlejate ja suurepärase heliribaga. Tekst läheks vist liiga pikaks, pühendan “Life on Marsile” kunagi eraldi sissekande…

Sarja kodu: http://abc.go.com/primetime/lifeonmars/

Christopher Nolani uute Batmanide produtsendid ei ole laisad. Nagu muuseas lülitati programmi “Batman: Gotham Knight” - USA stsenaristide-näitlejate ja Jaapani kunstnike ühistööna sündinud 6 lühianimatsiooni. Kogumikule tehti ebaloomulikult palju reklaami ja turule paisati korraga “tavaline”, topeltplaat ja Blu-Ray väljalase. Sinna juurde veel väike sõnakõlks, et multikate tegevus leiab aset kahe filmi vahelisel ajal… ja asi peaks vist töötama.

Tuleks alustuseks kapist välja. Ma ei orienteeru absoluutselt tänapäeval nii populaarses ja hinnatud Jaapani anime-mangamaailmas. Umbes samamoodi nagu ei orienteeru Ladina-Ameerika seepides. Nad tunduvad mulle kõik liiga ühesugused (mingid kurvad tüdrukud, ülepingutatud kollid, laialivalguv fantaasia) ja mis peamine - nad ei rahulda mind visuaalselt (hmm). Niipalju kui neid näinud olen, ei ole kordagi tekkinud tunnet, et tahaks ka ise samamoodi joonistada osata… (tohutult kergem hakkas)

“Gotham Knight” tervikuna on siiski midagi muud - kohati tunneb nahkhiiremeestes ära kunstnike Neal Adamsi ja Jim Lee loodud tumedad tegelased. Järjekorras.

Have I Got a Story for You - 4 sõpra saavad rulapargis kokku ja räägivad oma kohtumistest Batmaniga (valetavad kuradid). Lõpuks näevad ta ka päriselt ära.
Kuskil kukla taga on tunne, et just seda juppi peaksid “multikaeksperdid” kõige paremini õnnestunud teoseks. Endale lugu midagi ei pakkunud; Gothami linnavaadetega oli küll kõvasti vaeva nähtud, aga (minu arvates) koledad tegelased nullisid selle töö.

- - -

Crossfire - kaks politseinikku leiavad ennast otse keset maffiagrupeeringute tulevahetust. Batman päästab päeva.
Lugu ise labaselt lihtsakoeline, aga sünge joonistusstiil (+ ilusad leegid) ja julgelt kasutatud õõvamuusika muudavad ta minu jaoks huvitavaks. Ja pahad saavad väga konkreetselt haiget - seda on alati tore vaadata.

- - -

Field Test - Lucius Fox annab Batmanile uue vidina, mille kandjalt kuulid tagasi põrkuvad. Asi töötab liiga hästi.
Selles segmendis näeb Batman välja nagu teismeline jaapanlane. Sellest infost peaks piisama.

- - -

In Darkness Dwells - röövitud jumalasulast otsides laskub Batman Gothami kanalisatsioonisüsteemi ja pistab rinda Scarecrow ja muteerunud Killer Crociga.
Juba nagu päris. Algab lühikese, aga väga ilusa õhulennuga üle rusuva Gothami. Joonistusstiil muutub tänavale jõudes ja veel omakorda maa alla kadudes. Püstitatakse mingi probleem, seletatakse tegelaste motiive - terviklik lugu.

- - -

Working Through Pain - vigastatud Batman meenutab, kuidas ta kunagi Indias vaimu treenis ja valuga toime tulema õppis.
Igav, aga võib-olla ei keskendunud piisavalt. Visuaalne lahendus ebameeldiv.

- - -

Deadshot - linna ilmub üliohtlik palgamõrvar, kelle väidetavaks sihtmärgiks on politseiülem Gordon. Batman uurib asja.
Tüüpiline Batman, ütleks. Ja töötab hästi. Osa algab Batmani mälupildiga vanemate surmaõhtust ja konkreetse episoodi pahalase tutvustamisega (ilusti omavahel kombineeritud). Koostöö politseiga, “ootamatu” pööre ja üks põnev madin. Terav dialoog. Joonistusstiil selline 80ndate lõpu “sünge ja konkreetse” uue laine sarnane. Väga vähe pooltoone - varjud mustad. Mulle meeldis.

- - -

Kokkuvõttes 50-50 siis - pooled segmendid pakkusid positiivse elamuse (Madhouse ja Production I.G. toodang), pooled mitte (Studio 4°C ja Bee Train). Nähtu põhjal ei hakka DVD-d muretsema, küll aga panin sisse tellimuse “Gohtam Knight” heliribale. Minu jaoks suhteliselt tundmatute nimede (Christopher Drake, Robert J. Kral, Kevin Manthei) poolt väga huvitav muusika, selgelt ära tuntavad ka Elfman-Zimmer-Howardi mõjutused.

5/10

Batman: Gotham Knight (2008)
R: Shoujirou Nishimi, Futoshi Higashide, Hiroshi Morioka, Yasuhiro Aoki, Toshiyuki Kubooka, Jong-Sik Nam
N: Kevin Conroy, David McCallum, Kevin Michael Richardson, Jim Meskimen, Corey Burton, Gary Dourdan, Ana Ortiz, Parminder Nagra
75 min

Saab vaadata siin või kolmes osas siin: 1, 2, 3 (kes pole Jokeri ja Two-Face’i tegelaskujudega kursis, võivad oma tulevast “Pimeduse Rüütli” filmielamust asjatult soperdada)